“Eesti looduse vägi”
Koolibri, 2008.
232 lk.
Kui 1981. aastal tuli müügile Hendrik Relve
“Vahtral on sünnipäev sügisel”, lugesin ma seda
niisuguse hoolega, et raamatul tulid kaaned küljest ära. Äsja
ilmunud “Eesti looduse vägi” oli mul ka mitu päeva
kaenlas, aga selle suurepärane köide paneb hästi vastu.
Hendrik Relve teksti lugedes kuuled kõrvus tema häält.
Mahedat ja sõbralikku – nagu oleks tal toatäis lapsi
ringiratast istumas. Selgete lausetega maalib autor lugeja silme ette pilte ja
meeleolusid. Ta võtab lugeja käekõrvale ja viib ta
sündmuspaika, nii et lugeja näeb, kui hääletult libiseb
pikk ja kitsas lootsik läbi lõputuina näivate Okavango
papüürusetihnikute (lk 210). Või kui peadpööritav ja
jalgu tudisema võttev pilt avaneb Rügeni saarel 120 meetri
kõrguselt järsakult alla vaadates (lk 41). Või kui meeldiv
võib olla tunne, kui karge vihm Jotunheimeni kiltmaal läbi
T-särgi tungib ja higiniredega seguneb (lk 156).
Mis te arvate,
millega võrdleb Relve Suurt Munamäge? See on tema meelest nagu
pikali visanud meesterahva punnitav õllekõht!
Relve
raamat on omamoodi õpik, mis teeb meile selgeks, mis on puisniidud, mis
on loopealsed, mis on rändrahnud, sood-rabad, hiigelpuud, liivakaljud.
See raamat paneb Eestimaa loodusväärtused kõrvuti
kaugete maade omadega ja näitab, et me polegi nii viletsad siin tasasel
maal. Hiidrahnude poolest oleme Euroopas esimesed, soode arvult kolmandad,
Matsalus asuv rannaniit on Euroopa suurim ja sellist paepanka, nagu on meil,
vaata et polegi kuskil mujal. Hakkab juba mure, et kas teistele maadele ka
midagi jääb.
See on raamat, mida tuisusel õhtul
lugeda ja teha plaane, kuhu suvel sõita, sest vanu tuttavaid kive, puid
(ja majaosmikuid) on tore ikka ja jälle uuesti vaatama minna. Muidugi
leiab siit palju selliseid kohti, kus varem käinud ei ole. Sellise lugeja
jaoks, kel pole aimu, kus Eesti otsas asub Jõgeva ja kus otsas
Pärnu, oleks võinud ehk olla rohkem kaardimaterjali, aga see
selleks.
Hendrik Relve raamatust inspireerituna võtsin kapi
otsast 1960. aastate Eesti Loodused ja veetsin mõnusa laupäeva.
Millest see tuleb, et loodusemehed meil nii head sõnaseadjad on?
