Herbie Hancock “The Imaginary Project”
Umbes 30 aastat tagasi lugesin Herbie Hancocki ühes intervjuus rääkimas, et kui ta oli mõistnud oma väheseid võimalusi originaalse džässpianistina ajalukku minna, otsustas ta pigem teha pop-plaate. Mulle too ülestunnistus meeldis. Ajal, mil džäss oli traditsioonina üha enam kodifitseeritud, astumas oma nn neoklassitsistlikku faasi, tundus see iseenesest oportunistlik argument vabastav. 70ndate algupoolel ilmunud instrumentaalsed funk-albumid nagu “Mwandishi”, “Crossings” ja “Headhunters” andsid tema diskograafias hiljem küll juba pisitasa teed hoopis vähem psühhedeelilisele muusikale, kuid igatahes tõi aasta 1983 talle arvestatava hittsingli (“Rockit”) just selle eest, et ta kätt tollasel pop-pulsil taipas hoida.
Uus plaat – ehkki professionaalne – on paraku igapidi out-of-touch. Muidugi, Hancocki mobiiltelefonis leidub küllaga kasulikke kontakte – kohale on tulnud Pink ja Seal ja Chaka Khan ja paljud teised lauljad, instrumentalistidest kõnelemata. Aga kui see “imaginary” tema projektis peaks märkima mingit liberaalset, multikultuurilist utoopiat, siis saab sulam gospelist, maailmamuusikast, soul’ist, bossanoovast ja muust ikkagi võrdlemisi lahja. Kesisem osa siit – näiteks Lennoni “Imagine’i” punnitatud uusversioon – kõlab nagu see muusika, millega raisatakse aega rahvusvaheliste spordiürituste ava- ja lõputseremooniatel. Keskmisemad lood on lihtsalt üleliia rafineeritud, lihvitud ja riskidest puhastatud. Ning kuulatavad asjad lasevad end kohata vaid mõnes üksikus hetkes – peamiselt siis, kui Hancock klaverimänguks ruumi võtab. 5
