Hinge ja vaimu ­lahususest

Mis on Eesti Vabariigi mõte? Sellele kunagisele tähtpäevasele Areeni ringküsitlusele vastas ilmselt kõige laitmatumalt Jaan Kross: “See on ju põhiseaduse preambulas kirjas: “Peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade”.”

Võib öelda ka, et peame tagama eesti vaimu kestmise. Oli ju vaim see, millelt pidime suureks saama – nagu sõnastas meie rahvuse olemise mõtte kord

Jakob Hurt

.

Aga mis on eesti vaim? Selgub, et sellega on asi natuke keerulisem. Keeleteadlane

Harald Õim

on kinnitanud, et eestlaste mentaalne maailmapilt seisvat kolmel vaalal: hing, vaim ja meel. Kusjuures hing peaks asetsema kuskil südame piirkonnas (hingevalu on seesama mis südamevalu) ja on justkui midagi asist (“võtame midagi hinge alla”). Vaim on vähemasti tänases kõnepruugis justkui peenem kraam. Hing on see, mis vajab tuge (hingeabi, hingehoidja), vaim aga võitleb, vaimumõõk peos.

Hea ülevaate vaimu-küsimusest on kirjutanud Eesti Keele instituudi direktor Urmas Sutrop (“Eesti keele maailmapildist: meel, hing ja vaim”, http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr24/sutrop.pdf). Sutrop lisab eelmainituile veel mõisted nagu jumi (jume) ja ise, mis ka isiku vaimse mina kohta käivad.

Niisiis pole vaim midagi, mis oleks ühes tükis, et teda kas on või pole. Soomeugrilaste šamaanid võisid lovesse langeda, vaimu rändama lasta, eesti kurjad külanaised võisid käia aga vaimus (või ka mõne looma kujul) naabritel “loomi tallamas”. Kui vaim väljas möllas, jäi kehale siiski hing sisse, hingamine ju ei katkenud. Järelikult saab vähemasti hinge ja vaimu lahutada.

See asjaolu on meile iseäranis tähtis, sest too põhiseaduse preambula maksiim on meile küll väga oluline, aga pole piisav. Eestlane olen ja eestlaseks jään – seda kahtlemata, aga olgem eestlased, ent saagem ka eurooplasteks. See nooreestlaste saja aasta eest sõnastatud tõdemus on nüüd, pärast Schengeni viisaruumiga liitumist vähemalt sama tähtis kui tollal, mil eesti kultuuri noored hinged Pariisis nälgida tavatsesid. (

Ilmar Raag

kinnitas mulle, et tema viljeles Pariisis nälgimise õilsat rahvustraditsiooni alles üsna hiljuti.)

Niisiis pole meil täna õigupoolest valikut, me peame olema head eestlased ja head eurooplased. Heaks eestlaseks võib saada siinsamas, heaks eurooplaseks saamiseks peame rändama, vähemasti vaimus. Kui

Jaan Kross

, Brockhausi entsüklopeedia kaenlas ja

Heine

tõlked taskus, Siberist tagasi tuli, oli ta juba õppinud eurooplane, kuigi oli hinganud vaid

Komimaa

ja

Krasnojarski

õhku. Niisiis tuleb meil hing (või süda: eesti muld ja eesti süda, kes neid suudaks lahuta) siia jätta ja vaim uitama lasta. Ega lovesse langenud šamaani vaim ajanud tühja tuult taga, ta käis enamasti surnuteriigis “teadmisi kogumas”, nagu kinnitab Eesti Entsüklopeedia rahvaluulepeatükk. Meilgi tuleb lasta vaim Euroopasse teadmisi koguma. Ja kui keha peab seal parajasti kalkunit kitkuma, siis võib vaimu hoopistükkis koju jätta. Hingava keha ja vaimu lahusus annab meile vabaduse.

Mõned head aastad tagasi ilmusid meie tänavatele kuulutustulpadele plakatid salapärase kirjaga: “Estonia – positivly transforming”. Minu kooliaegsetes inglise keele õpikutes niisugust põnevat sõna nagu “transforming” polnud, aga oletan, et see tähendab mingit ülekannet või teisenemist. Ka seostub see minu teadvuses sõna ga “trans­tsendentne”, mis vihjab meelelise kogemuse piiride ületamisele. Kuigi ma ei tea, kes ja mis asjaoludel sellise loosungi püstitas, arvan, et see on sündinud just šamanistlikust vaimude “ära käimise” kujutelmast, mis meie meeltes ikka veel kummitab. Peetakse ju silmas Eesti vaimset teisenemist. Kahtlemata on vaimuränne viljakas viis paremaks eurooplaseks saada.

Eriti tõhusaks edenemiseks tuleb eesti vaim dekonstrueerida, aga sellest juba järgmisel korral.