Hinge Möbiuse leht
John Fowles, "Daniel Martin". Inglise keelest tõlkinud Viktoria Traat. Varrak, 2004. 912 lk.
Rääkimaks oma sümpaatiast John Fowlesi lugude suhtes, tuleks alustada küsimusest, millised on mu ootused XX sajandi teise poole ja miks mitte ka XXI sajandi esimese poole õhtumaise romaani osas. Tooksin esile paar põhilist.
Sisuliselt: psühholoogilisus. Siinses käsitluses väljendab see arusaama, mille kohaselt romaani kandvad tegelased pole ühesed ja ühtlased; nende motiivid võivad jääda segaseks või hoopis varjatuks; nad võivad romaani jooksul muutuda – võiks isegi öelda, et inimhinge muutuvus ja selle muutuvuse mitmekihilisus on psühholoogilise proosateksti kese. See ei tähenda, et (intertekstuaalne) fantaasiarikkus ja muinasjutulisus sellist karakteri käsitelu välistaks.
Vormiliselt: ambivalentsus. Tõsiasi, et sisuka romaani kangelased – ja ka kõrvaltegelased – pole üheplaanilised, võiks olla kirja pandud viisil, mis sunnib lugejat kahtlema, pidevalt nö. “rongist maha jääma”. Hiilgav näide on John Fowlesi “Maag”, kus raamatu minategelane Nicholas Urfe on tegelikult ka raamatu antikangelane, kuid mitte ka pelgalt; teisisõnu: vaatepunkt, millega sunnitakse lugejat samastuma, võib muutuda ka vaatepunktiks, millest lugejal tuleks mingil hetkel kui mitte loobuda, siis distantseeruda. Kuid mis kõige peenem: ei pruugi. “Maagi” võib lugeda ka nii, et tuntakse süvenevat kaastunnet Nicholas Urfe´i “raske saatuse” suhtes. Mulle isiklikult jääb viimane lugemisviis arusaamatuks, kuid sellise variandi olemasolu teebki “Maagist” hiilgava teksti. Usun, et hea romaan ei tekita mitte niivõrd selgust, kuivõrd just ebakindlust – või püüab viia lugejat selguseni läbi kahtluste ja kahtlustuste kadalipu.
Kui sisuline psühholoogilisus ja vormiline ambivalentsus põimuvad, jääb üle loo moraal. Tunnen selgelt ja üheselt moraliseerivate romaanide vastu mõningast vastumeelsust, kuna see ei jäta lugejale võimalusi valida pooli või jätta pool üldse valimata. Mis ei tähenda, et sisukas romaanis peaks moraal puuduma. Kuid nö. “puhas” moraal, idee kui selline ja tema elus rakendumise võimalus või võimatus on kaks eri asja. Kui romaan keskendub viimasele, on tal ehk suurem võimalus lugejat kõnetada.
Kõik ülalmainitud tasandid eksisteerivad ka John Fowlesi “Daniel Martini” koes. Teos suudab ka oma esseistlikes lõikudes säilitada pagemis- ja murdumisjooni. Kuigi siin pole vahest nii universaalseid mõõtkavasid kui näiteks “Maagis”, kuna autor keskendub muude probleemide kõrval ka näiteks robinhoodlik-romantilisele inglaslikkusele ja teatud kindlasse põlvkonda kuulumisele, on tegu siiski äratuntavalt fowlesiliku tekstiga, mida iseloomustab tegelaste muutlikkus, peategelaste ambivalentsus teineteise ja ka lugeja suhtes ning olukordade ja suhete ebakindlus ja lõpetamatus, mis jääb domineerima ka pärast ligi 900 lehekülge pika loo lõppu.
Kui “Maag” keskendub minu meelest instrumentaalse mõistuse lahtimuukimisele, siis “Daniel Martini” põhiteema või -küsimuse võiks sõnastada umbes nii: kui palju ja kas üldse on inimeses seda, mida ta võiks nimetada “iseendaks”? Kuidas on võimalik leida oma hääl maailmas, kus domineerivad predestineeritud “rituaalid; maailmas, mis on niigi rituaalidesse lämbunud” (lk. 303)? Kas konventsioonide vahel on võimalik hoida pidevalt lähedal seda impulsiivset olendit, kes – freudilikult väljendudes – sunnitakse juba noorelt vanduma alla ego-tungile? Või kas viitab väljend “impulsiivne olend” samamoodi sotsiaalsetele konventsioonidele? Kas pole seegi osa “veendumuste süsteemist”, mis “hägustab suhteid võimuga, kõiki eluliselt tähtsaid küsimusi, muudab sündmuste tähendust inimeste silmis. Ei lase inimestel sündmusi õigesti hinnata. Kõik asjastub, inimesed muutuvad kaubaartikliks, mida võib müüa ja osta. Lihtsalt objektideks, turu-uuringute statistikaks, millega võib pealesunnitud imidžite abil manipuleerida” (lk. 553). Just, ole impulsiivne, tee ja tunne praegu ja palju!
“Daniel Martinist” on võimalik leida neile kahtlustele vastuseid ja on võimalik need vastused jälle kaotada, asendada need teiste kahtlustega. Üks dialoog: “”Kuid saatan on mulle klaar.”/ “Ja mis ta siis on?”/ “Terviku mittenägemine.”” (lk. 259). Milline oleks siis “terviku nägemine” fowles´likus vaates? Tundub, et Fowles rõhutab – mitte kunagi küll otse – kahele võimele: kujutlus- ja empaatiavõimele.
Ainult ehk pidev kujutlus- ja empaatiavõime teadvustamine suudab avada kaasaegsele egoistlikule “minale” igasuguse läheduse paradoksaalse olemuse: ühelt poolt vabastab lähedus hinge, avab ta teisele hingele; kuid teisalt tähendab lähedus ka midagi paratamatut, st. vastutust teise läheduse eest, mis peab olema avatud pidevalt ja igal ajahetkel jäädavalt, vastasel korral kaob sellest elujõud. Sellest tuleneb ka “Daniel Martini” armastusloo hämmastav keerukus ja mõnetine saavutamatus. Fowlesi credo kõlab ühel hetkel nii: “Ainus ehtne ja tõeline koht, kus saab testida isiklikku vabadust, on käesolev võimalus. Muidugi, me kõik võiksime elada paremat, õilsamat, rohkem sotsialistlikku elu, kuid ainult tingimusel, et paigutame oma elu mingisse täiuslikku tulevikuriiki. Liikuda ja tegutseda on selgesti võimalik ainult tänases päevas, selles praeguses ebatäiuslikus maailmas” (lk. 433). Selge, et ebatäiuslikus maailmas on täiuslik lähedus raskesti saavutatav ja selle teadvustamine on esimene väike samm selle saavutamisel.
See kõik kõlab väga kenasti, kuid on tegelikult osa suuremast küsimusest. Tegu on valikuga, millele on juhitud tähelepanu enne ja pärast Fowlesi. “Daniel Martinis” tehakse seda Georg Lukacsi sõnadega: “Kriitilise tähtsusega on küsimus, kas inimene põgeneb oma aja tegelikkusest abstraktsiooni valdkonda – sel juhul on inimese teadvuses maad võtnud angst, või astub ta vastu tänapäeva elule, olles kindlalt nõuks võtnud võidelda selle pahedega ja toetada seda, mis on hea. Esimesest otsusest tuleneb teine: kas inimene on transtsendentaalsete ja seletamatute jõudude ohver või inimkogukonna liige, kogukonna, kus tal on täita osa, ükskõik kui väike, muudatuste või reformide suunas?” (lk. 702-703).
Selles tsitaadis väljendub kogu inimeseksolemise paradoksaalsus, sügav häiritus. Ühelt poolt peaks inimene saama teadlikuks oma “mina” tegelikkusest ja võimalustest, kuid Fowles pole ainuke, kes viitab aspektile, et see teadlikkus on alati seotud paljude teiste, täiesti erilaadsete teadlikkustega. Teine paradoks: kas inimesel on ülepea võimalik loobuda sümboolsusest, abtraktsioonidest, kas ka tema tunded ei ole pahatihti pigem tunnete ettekujutused; tema teadlikkus hoopis teatud “hea toon”? Või nagu väljendub üks “Daniel Martini” tegelastest: “Ei suutnud otsustada, kumb on suurem patt. Kas see, et ma ikka veel sind armastan, või see, et pean seda patuks.” (lk. 840).
Fowlesi ootus lugeja suhtes väljendubki ehk vihjes, et inimese olemusse peaks kuuluma võime mõtestada pidevalt oma etteantud konteksti, oma mõttelist asukohta, sotsiaalset tausta, oma tegude põhjusi ja tagajärgi, oma tegusid kui põhjusi ja tagajärgi. Kuna inimese reaalsus on tegelikult läbinisti sümboolne, mingis osas seega alati ebareaalne, oleks üks pääsetee inimsuhete sügavus nii ruumis kui ka ajas. Olgu selle kinnituseks Fowlesi vastuolulised sõnad, abstraheerimatu abstraheerimine: “See polnud soov omada, isegi mitte kõigest südamest hellalt armastades, vaid soov teada, et võid alati sirutada käe… ja seal on teise vari, kes sinu kõrval kulgeb öhe” (lk. 788)
Sellise mõtte või olekuni tungimine – kas või siis hetkeks – tähendabki kujutlusvõime ja empaatiavõime võrdselt tugevat juurdumust. Ning äratundmist, millal kujutavad kujutlus ja empaatia pelgalt sümboolse koe toimet, viisakat mängu ja millal midagi enamat, sõnastamisele raskemini alluvat. Küsimus nende võimete avaliolekust pole ehk ainult eesmärk, vaid ka suur küsimärk, mida “Daniel Martin” kahtlemata endas kannab. See ongi hea romaani tunnus: lugeja küsitavuste ette seadmine võib püsida ka pärast raamatu sulgemist.
JOHN FOWLES (1926) on vahest üks enimeestindatud Inglise XX sajandi teise poole suuri prosaiste. Siinsele lugejale on kättesaadavad “Liblikapüüdja” (The Collector, 1962, e.k. “Eesti Raamatus” 1996); “Maag” (The Magus, 1966, e.k. “Varrakus” 1997, teine trükk 2003), “Prantsuse leitnandi tüdruk” (The French Lieutenant´s Woman, 1969, e.k. “Eesti Raamatus” 1998); “Eebenipuust torn” (The Ebony Tower, 1974, e.k. “Loomingu Raamatukogus” 1981, teine trükk “Varrakus” 2002) ja nüüd siis “Daniel Martin” (1977, e.k. “Varrakus” 2004). Lisaks sellele ilmus 1992 väike kogumik Fowlesi novelle “Loomingu Raamatukogus”, need lood on kaasatud ka “Eebenipuust torni” kordustrükki. Fowlesi kesksematest proosateostest on veel tõlkimata The Aristos (1964), Mantissa (1982) ja A Maggot (1985).
Fowlesi romaane on püütud ka ekraniseerida. Siinkohal tasuks ära märkida Guy Greeni 1968 lavastatud “Maagi” filmivariant, mille peaosades Michael Caine, Anthony Quinn ja Candice Bergen ning 1981 Karel Reiszi lavastatud ja Harold Pinteri stsenaariumil põhinev “Prantsuse leitnandi tüdruku” filmiversioon, kus keskseid rolle lahendasid Meryl Streep ja Jeremy Irons.
