Ma ei ole tegelikult üldse kassi­inimene. Kõigile, kes mind tunnevad, on see suur üllatus. On ju kass Hipster mul juba kolmas, kui mitte arvestada neid lapsepõlve maakodus pesitsenud poolmetsikuid kasse, kes vaid lehmalüpsi ajaks oma ninakesed välja pistsid ning inimese pehmetest paikätest, sülest rääkimata, just väga lugu ei pidanud. Lemmikloomaks pidasin hoopis lehma ja muidugi koera ning side kaslastega jäi üsna kesiseks.


Seda kuni aastani 2007,kui Tallinnas tiheda liiklusega Narva maantee ja Reimani tänava nurga peal ristus mu tee kass Vasjaga. 

« Avalehele 0 Kommentaari
Loe veel: