Igati kompu rootsi tuumikpere, Ebba, Tomas ja nende sinisilmsed lapsed, on Alpides suusapuhkusel, kui korraga näevad nad vabaõhurestoranis üht laviinikest enda poole veeremas. Turistid teavad, et laviin on kunstlikult esile kutsutud, ja seepärast kukuvad nutifonidega pilte klõpsima. Laviin aga läheneb ja läheneb, kasvab ja kasvab. Tomas haarab oma iPhone’i ning põgeneb ummisjalu, Ebba lastega aga viskub laua alla. Peatselt selgub, et paanika oli asjatu, laviinist jõudis rõduni vaid tihe lumepilv. Lõunasöök lauas ei ole veel jahtunud ning aktiivpuhkus võiks jätkuda, aga...

Ruben Östlundi film “Vääramatu jõud” on sedasorti naha alla pugev kinokunst, mis peab vaatajaga dialoogi veel pikalt pärast kinosaalist lahkumist. Ta on kui halastamatu psühhoanalüütik, kes nõuab, et sa kisuks maha kõik konventsionaalsed puhvrid ja seisaksid alasti Minaga peegli ees, ükskõik kui ilus või inetu peegelpilt ka ei oleks. Eneses urgitsemise põhjalikkusest sõltub, kuidas suhtuda tegelastesse – keda mõista, keda hukka mõista, kellele kaasa elada ja kellele kaasa tunda. Võib kihla vedada, et nii mitmelgi meesvaatajal aktiveerus üks hiilivaist fundamentaalhirmudest – hirm oma mehelikkusest ilma jääda, oma mark täis teha, arg näida – pesueht kastratsioonikompleks.

« Avalehele 1 Kommentaari
Loe veel: