Läinud nädalal, ussimaarjapäeval pärjati Holger Kaintsi kevadel ilmunud jutustus "Lennukivaatleja" Siugja Sulepea preemiaga. Peeter Helme, Asko Künnapi, Karl-Martin Sinijärve ja Jürgen Rooste poolt asutatud auhinna (see koosneb Parkeri sulepeast ja õhtusöögist) esimene laureaat on tunnustuse üle õnnelik ja sõnab, et preemiaid võiks alati rohkem olla.

Kaints jutustab "Lennukivaatlejas" loo Tallinna lennujaama lähistel elavast ja oma üksluiseid päevi lennukite vaatlemisega sisustavast asotsiaalse elulaadiga mehest, kes arvab, et on oma tegevuse käigus avastanud oma kodu lähedal paiknevad salavanglad. Meie kirjandusmaastikul täiesti ootamatu, tänapäevaga aga vägagi haakuva süžeega lugu on kirjutatud köitvalt, pannes lugeja sujuvalt peategelase aina enam hoogu koguvatele kahtlustele ja hirmudele kaasa elama. Esmapilgul põnevikuna tunduva loo puhul kartis Kaints kõige enam, et raamatut ei mõisteta nii, nagu tema seda mõelnud on.

Põnevusloost enam tahtis kirjanik edasi anda pilti inimeste mõtlemisest, veidratest kõrvalteedest, mis meid ühe või teise järelduseni viivad. Ka kirjastuse valiku puhul lähtus autor tõigast, et Loomingu Raamatukogul on kindel lugejaskond, kes peaks tema taotlusi mõistma, ja raamatut ei hakata lugeja köitmiseks põnevusromaanina välja hõikama (kuigi põnev ta kahtlemata on).

"Kaks asja on mind juba pikemat aega huvitanud. Esimene on nõukogude aja igasugused siirded praegusse ühiskonda ja mõtlemisse ning teiseks see, kuidas inimene ise oma maailmapilti kujundab. Pidevalt pakutakse ju vastastikku teineteist välistavat informatsiooni. Kes usub ühte, kes usub teist. Väga vähesed inimesed hakkavad üldse analüüsima, miks on asjad nii või teisiti. Kui aga inimene hakkab oma maailmapilti väga kummaliste seisukohtade järgi kujundama, siis lõpuks ei oska ta enam tegelikkuses orienteeruda." Romaani keskkond sündis autori peas pärast jutu kontseptsiooni.

2006. aastal sattus Kaints ajalehest lugema nupukest Ida-Euroopas väidetavalt paiknevate salavanglate kohta ja just selle infokillu ümber põimis ta "Lennukivaatleja". Kaks aastat väldanud kirjutamisprotsessi kohta sõnab Kaints, et kirjutas raamatut nädalavahetuse hommikuti, kuna nädala sees tegutses ta raamatupoes, vahel ka müüjana leti taga, kogudes sealtki inspiratsiooni "Lennukivaatleja" värvika tegelastegalerii loomiseks. Nüüdseks on raamatupood uksed sulgenud ja kirjanikul rohkem vaba aega käepärast.

"Isegi kui see oleks võimalik, ei kujuta ma ette, et oleksin elukutseline kirjanik ja istuksin päevad läbi toas. Ma ei taha irduda tegelikkusest. Alati võib ju kirjutada romaani oma sõpradest ja keskkonnast, mis läbi ja lõhki tuttav."

Kunagi igal aastal Loomingu Raamatukogu aastakäigu ülevaateid ja mitmesse väljaandesse raamatuarvustusi kirjutanud mehele on "Lennukivaatleja" teine ilmunud teos, debüteeris ta 2003. aastal ilmunud romaaniga "Teekond mäetipu poole". Selle ulmeromaaniks tituleerimist peab Kaints pigem müügi­trikiks kui tema nägemuseks raamatu žanrist. Utoopiaühiskonna kirjeldusest joonistus juba esikromaanis välja kirjaniku huvi nõukogude ühiskonna toimemehhanismide vastu. Hilist kirjanikutööga alustamist põhjendab 1957. aastal sündinud Kaints eelmise režiimi ajal valitsenud tsensuuriga - talle on alati olnud oluline kirjutada sellest, mida ta tahab, ja nii, kuidas ta tahab. Tulevikust rääkides arvab kirjanik, et võiks kirjutada rom aani juunikommunistidest ja nende pimesi parema ühiskonna võimalikkusse uskumisest, vajab aga veel aega tolleaegsesse olustikku sisseelamiseks. Jääme siis jälle kommuniste ootama.