27.03.2009, 00:00
Hooveri tamm ja Lasnamäe tramm
Üks minu klassiõde laulis kokkusaamistel tihti tuntud laulu
“Viimne ratsu”, kus on muuseas ka järgmised read: “Ja
kas on kõiges selles sinul üldse süüd, et meil
kõik masinate abil tehtud saab?”
Ehkki laulus
küsitakse seda retooriliselt, põgenevalt hobuselt, võiks
sedasama küsida praeguse majanduskriisi taustal iseeneselt. Tundub, et
vastus võib meile midagi öelda meie mõtlemises juurdunud
modernistlike eelduste kohta.
Modernism tähendab
mõtteviisi, kus ühiskonda (ja ka selle osi – inimesi ja nende
erinevaid kooslusi) ootab ees parem tulevik, mille saavutamise vahendina
nähakse tehnoloogia arendamist.
Majanduskriis aga saabus
suures osas just tehnoloogiliste võimaluste väärkasutamise
kaudu või tõttu. Ma räägin siin USA rämpslaenude
edasimüümisega tekitatud rahamullist. Inimestel poleks selles justkui
mingit osa.
Ameerika laenuvõtjate ja -andjate ahnuse eest ei
saa meid siin tuulepealsel maal vastutavaks pidada. Samas ei puudutaks maailma
majanduse halvenemine paljusid nii valusalt, kui puuduks kohustus omada
sissetulekut. Selle kohustuse on paljud nüüd raskustesse sattunud
inimesed endale ise võtnud laenude ja liisingute kujul. Palkade kasv,
mida vaid majandust ühiskonnas oluliseks pidavad liberaalpoliitikud
lubasid, pidi jätkuma lõputult. Lõputuna näiva kasvu
ajal aga ei olnud kuigi tihti või häälekalt kuulda
nüüd laialt levinud tõdemust-vabandust “majandus
käib ikka tsükliliselt”.
Ilmselt aga ei ole
süü mitte ainult poliitikute lubadustes, vaid tavamõistuses
sügavalt juurdunud modernistlikus arusaamas, et avaram kodu,
võimsam auto või suurem pesumasin on ainuõiged
eesmärgid, mis tuleb saavutada nii kiiresti kui võimalik. Sellele
selgelt vastanduv, mõõdukat tarbimist propageeriv
mõtlemine on Eestis hakanud küll levima, kuid ei ole (veel?)
mõjutanud ühiskonda laiemalt. Siin võib näiteks tuua
ökokogukonnad ja kodanikealgatused, nagu Uue Maailma Selts. Inimesed, kes
otsivad teisi põhjuseid õnnelik olemiseks kui viimase malli
järgne disainividin, leiavad need perekonna, naabruskonna või
mõttekaaslastega koostegemises ja -olemises. Selleks pole vaja palju
rohkem kui pisut julgust ühiskonna üldisele voolusuunale vastu
seista.
Alari Allik esitab värskes Vikerkaares väga lihtsa
küsimuse: kas suudaksime elada ka ilma nende hüvedeta, mis meid
tänases Eestis ümbritsevad? See küsimus muutub järjest
rohkemate inimeste jaoks teoreetilisest kas-küsimusest praktiliseks
kuidas-küsimuseks.
Mis juhtub perekonnaga, kellelt pank
võtab kodu Tiskres, laenukäendaja auto ja liisingufirma
kodutehnika? Ilmselt tõusevad hinda väärtused, mis
individuaalse tarbimispöörasuse ajal vähem tähelepanu
saavad: inimestevahelised sidemed. Õnnelikele – jah, selle
sõna irooniale vaatamata – sõidab järele vanaisa
Moskvitš ning alles jäänud mööbel viiakse
mõnda tagasihoidlikku maamajja, mille elanikud on juba aastaid harjunud
5000kroonise kuusissetulekuga. Kuid paljud inimesed on ilma sellisest
perekondlikust turvavõrgustikust. Nii Ekspress kui ka Õhtuleht
kirjutavad enesetappude arvu suurenemisest.
Töökoha
kaotust ei korva riigieelarve kärpimine või abipaketid
eksportivatele firmadele. Paljud Euroopa riigid teevad suuri
jõupingutusi riiklike tellimuste paiskamiseks turule. Näiteks
Prantsusmaa valitsus kulutab 1,3 miljardit eurot ülikoolide, kohtute,
vanglate ja teiste avalike objektide remontimisele
. Eesti valitsuse sellesarnastest programmidest kuulda ei ole.
Vajadusele otsustavalt tegeleda peagi 100 000 inimeseni küündiva
töötute armeega juhtis tähelepanu Tartu Ülikooli professor
Raul Eamets (EPL 17.2.09). Ma pakun, et eeskuju võiks võtta 1930.
aastate alguse majanduskriisist. Eesti tolleaegne valitsus pakkus inimestele
tööd teedeehituses ja metsahoolduses. Kuid nagu märgib professor
Eamets, pelgalt nipet-näpet töödest ei piisa. Seevastu USAs
ehitati tolleaegse presidendi järgi nimetatud üks maailma suurimatest
ehitistest Hooveri tamm, mille juures rakendati tööle tuhandeid
inimesi.
Majanduskriisi ja siinse kirjutise sõnum ei ole
tagasi kogukondliku koriluse juurde kutsumine, sest isegi seesama Hooveri tamm
teeb kaudselt meie elu lihtsamaks ja mugavamaks. Kuid pausi modernses arengus
võib kasutada mõtlemaks, kas tõesti võidab see,
kellel on surres kõige rohkem asju. Kui “kõik masinate abil
tehtud saab”, siis mida teevad samal ajal inimesed? Tasakaaluni asjade ja
inimeste vahel on tükk maad arenguruumi. Seepärast: kus on Eesti
valitsuse Hooveri tamm? Õlg õla kõrval näiteks
Lasnamäe kiirtrammi mullatöödel higi valades oleks palju aega
mõelda sellele, mille poole tegelikult tasub püüelda.