HOSIANNA AIDALE !
See oli aastal 1972, kui esmakordselt said kokku “Aida” laulusõnade autor sir Tim Rice ja lavastaja (tollal alles ja ainult kirjanik) Mati Unt. Ja juhtus see 18.märtsil 1972. Tartus, Nõva tänaval, minu tollases korteris, kui varahommikul koputati uksele ja meeshääl ütles, et Potter ( Vahingu näidendi “Potteri lõpp” peategelane. – Toim.) tuli. Tuli Unt, tõi õlut ja tõi kasseti “Jesus Christ Superstariga”. Jõime õlut ja kuulasime muusikali. Unt oli eriti vaimustuses, lasua ekstaasis.
Ja nüüd seisidki need kaks meest Rice ja Unt reede öösel pärast “Aida” etendust Tartu Laululava kaare all kõrvuti.
Leian, et alustama peaks nn lavastuse joonisest. Jälle miks? Sest seekordsesse lavastustöösse oli Undi tahtmisest mööda ja paratamatult kaasatud muusikajuhina ning dirigendiana Tarmo Leinatamm, lavakunstnikuna Liina Keevallik, kostüümikunstnikuna Reet Ulfsak, koreograafina Marge Ehrenbusch, lavalise võitluse juhina Rein Oja, ansambli muusikalise juhina Toomas Lunge, kontsertmeistrid, liikumisjuhid ja loomulikult Undi assistendina juba nime teinud Kais Adlas.
Pikk loetelu sellepärast, et see oli Undi lavastajaelus esmakordne tõsine meeskonnatöö, mida ta seni vältinud oli. Mõni võib küsida, et mida siis lavastaja Unt üldse tegi? Ka mina küsisin paar korda juba proovide käigus ja mõtisklesin sellest ka esietenduse ajal. Ma möönan, et muusikali korral on lavastaja roll võrdlemisi tinglik või siis ainult kontseptuaalne; võrdleksin seda dirigendi rolliga orkestri ees. Olen isegi mõtisklenud, et dirigenti poleks – näiteks kammerorkesti ees- üldse vaja. Kui jah, siis kordineerijana.
Umbes sama roll oli “Aida” lavastamisel ka Undil. Proovide käigus oli meedias juttu, et näitlejatele meeldib lavastaja Unt, ja et Unt on toonud lavajoonisesse meile tuttavaid undilikke jooni. Milliseid? Tänapäevastamise eesmärgiga, ütles üks teatraal, Undi austaja, tema lavastajategevuse jälgija vähemalt. Ja kui ma teda esietendusele kutsusin, siis ta küsis, kas laval on jälle saksa kiivrid ja automaadid? Vastasin jah, ga need ei häiri mind. Lisasin veel, et laval on ka vene katjuša. Seejärel viskas teatraal toru hargile. Pärast esietendust lohutasin nii teatraali kui iseennast, et Unt oli looritanud etenduse undilike stilisatsiooni nippidega: automaadid, kiivrid, gestaapo riietus, katjuša, eesti rahvafolkloor, rehad – kõik kuni esimese osa lõppu markeeriva laulupidudelt laenatud kantaadini Eesti rahvale. Tegelikult Nuubiale, aga mõjus niikuinii võitmise loosungeid karjudes rohkem laulva revolutsioonina.
Aitab. Lavastuse joonis oli undilik, stiilne ja just muusikalis teenis ta kogu eelpoolmainitud garnituuriga oma eesmärki täielikult. Arvan, et piinlik ei olnud kellelgi, Undist rääkimata. Kõik lavastusnipid oli muusikali teenistuses ja kas ainult meelelahutuslikud?
Õnnestumises olin ette kindel juba sellepärast, et muusikajuhiks oli Tarmo Leinatamm. Ta raamistas kogu etenduse, lõi vajaliku värvi, rütmistas nii laulud kui liikumise. Ei mingit hingetõmbe aega, igavusest rääkimata.
Koreograafia oli meisterlik. Ja kiita tuleks eelkõige sellepärast, et liikumine täitis kogu hiigelava betoonastmestiku, meenutades Egiptuse püramiididemaad. Juba laulupeolikuna mõjunud koori kantaadile lisaks meenutas lavaline liikumine ( heas mõttes loomulikult ) ka laulupeoliste liikumist: tulevad meeskoorid, siis naiskoorid, siis segakoorid, ainult poistekoore polnud, jne. Ja lahkuvad, kui oma laul lauldud. Meelde jäid kabareelikud meestantsijad ja ka naised, eriti aga nende seas pikakasvuline ja nõtke Oleg Titov.
Kostüümid olid erksad, värvirikkad, lõunamaiselt temperamentsed. Samas aga lihtsad ja vabad, ei mingit otsitust.
Kiidusõnad ka lava kujundajale, õigem oleks öelda kujustajale, sest hõivatud oli kogu hiigelsuur lava.
Aeg on minna vokaali juurde. Kui aus olla, siis ei teinud ma kellelegi panust. Naislauljatega olin televahendusel tuttav, Radamese osatäitjat Lauri Liivi polnud ma näinud ega kuulnud. Mulle väga meeldib Liisi Koiksoni tämbri seletamatu soojus. Ja mu kartused osutusid ennatlikuks, sest esietendusel oli ta võrratu.
Kahe naise vahele mahub Radames, Lauri Liivi esituses. Vist oli see Tarmo Leinatamm, kes proovide käigus oli öelnud, et kui tal ka pea otsast raiuda, siis laulab ta ikkagi edasi. Ja nii see ka juhtus – pea jäi tõepoolest alles. Kõige rohkem vaimustas mind Radamese juures ta vabadus, ja seda nii vokaalselt, kui kehaplastikas. See kohati lausmaniakaalne tormamine oli kõike muud kui rabistamine. Ja vokaal ei kannatanud selle all. Kõik see viitab, nagu üks vaataja ütles, muusikali laulja kõrgele professionaalsusele.
Ja nüüd siis Aidast. Janika Sillamaa ei vaja tutvustamist. Plusspunktid annaksin Jaanikale võrdlevalt Liisi ja Lauriga. Janika Sillamaa Aida mõjus kuidagi mastaapsemalt. Ei oskagi seletada miks? Kui siis olid soolopartiid võrreldes Amnerisega jõulisemad, kandvamad nii vormilt kui sisult ( ma ei mõtle siin poliitilist konteksti) ja Jaanika hääleulatus oli laim, sügav ning elastne. Aga see on ainult minu arvamus, kes ennast muusikatundjaks ega hindajaks ei pea. Ühte aga võin küll kindlasti öelda, et kui Liisi ja Radames kohati – eriti pikemate laulude ajal- kippusid nagu väsima, siis Aida mitte – mida lõpupoole, seda kandvamaks ta vokaal muutus. Küllap ka sellepärast, et Aidas mõjusid Janika karakteri alged – uhkus, isiksus, kelle trump on tema julgus ja isikupära – justkui mängiks iseennast. Vähemalt nii võiks tõlgendada. Aida Janika tõlgenduses oli inimene, keda teised nagu ei olnud. Juba see on midagi väärt.
Etenduse kõrgpunktiks oli kolmiku trio teise osa avalaulus. Tundsin, et mind läbistas mingi seletamatu värin, ehk kunstikaemuslik?
Heas mõttes üllatas Susan Lillevälja Nehebka. Ja sellepärast, et ta sekundeeris Janika Aidale laitmatu vokaaliga ning innuga.
Meedias on juba Tõnis Mägi Zoseri kohta öeldud, et kõige rokilikum osatäitmine-laulmine. Nõus. Aga mitte nii lüüriline ja paindlik kui aasta tagasi Evitas. Igavusest, monotoonsusest ja stereotüüpiast, mida juba roll iseendast pakkus, päästis taas Mäksi professionaalsus.
Mäharit nägin paar nädalat tagasi Kihnu Jõnnis., kus ta esines vägagi vokaalselt, teistest peajagu üle. Aidas aga duetis Radamesega, mis oli üks parimaid meeskooslusi, jättis ta hästi laulva ja mõtleva näitleja mulje. Sest tavapäraselt mõtleb laulja harva.
Otsi kokku tõmmates peab eelkõige tänama Vanemuise juhti Jaak Villerit. Vaatamata paar kuud tagasi Sirbis ilmunud kommertsteatri kriitilist arvustamist on Viller ikka jäänud truuks ka meelelahutusteatrile, selle massidesse viimisele. Oli ju eelmise aasta Evita üheks selliseks tõsiseltvõetavaks ürituseks. Tänavune Aida aga igati globaalsem ja miks mitte ka õnnestunum. Kas just super, aga sinnapoole kindlasti. Ja edu Villeri-Vanemuisele järgmisel suvel, enne seda aga veel saabuval nädalavahetusel.
Lõpetuseks oli Evita ja tänavuse Aida taga ikkagi Paavo Nõgene, geneetiliselt pärit Vanemuisest. Viimased kiidusõnad niisiis Paavo Nõgesele. Loodame, et järgmsiel suvel üllatab ta meid taas uue muusikaliga.
P.S. Pärast Aida esietendust selgines üks ammust ajast settiv loomepsühholoogiline mõte Undist kui kunstnikust - Undi elu ja looming on ajuti vägagi aidalik.
Esmaspäeva Postimees aga luges mu mõtteid või vastupidi – Tim Rice soovitanud järgmiseks Vanemuise suvelavastuseks Jesus Christ Superstari!
Tänavune “Aida” igati globaalsem ja miks mitte ka õnnestunum kui mullune “Evita”.
Mati Unt: "See on mu enda elu"
Miks sa selle pakkumise vastu võtsid?
Pakuti. Mõtlesin 48 tundi, ja mõtlesin siis: et miks ka mitte, siis mõtlesin välja kaastöölised, ja siis mõtlesin, et OK ja vastasin produtsentidele jaatavalt.
Kurjad keeled räägivad, et Aida lavastamine oli viimaseks tilgaks karikasse, miks katkestati Undi leping Draamateatriga. Kuidas kommenteerid?
Noh, Pedajas oleks mu niikuinii lahti lasknud, sest suuremaid projekte tegin kogu aeg mujal. Koondamine oli aja küsimus. Paradoksaalsel kombel on ta nüüd ise asunud Tartus Nipernaadit lavastama.
Kui Lars von Trier tegi Björgiga muusikalifilmi "Tantsija pimeduses", siis olid mõned solvunud, et intellektuaal lammutab ameerika rahvale armsat muusikaliformaati. Kas sinu suhtes on keegi samasuguseid kahtlusi avaldanud, et mine tea, mis kavalaid topeltkoode Unt lavastusse paneb? Et mängib publikuga ja irvitab vaikselt?
Natuke on nii, aga mitte palju. Ja ma ei irvita. Pigem olen asjaga empaatiliselt kaasa läinud ja isegi poetan pisara.
Kas Aida on lavastus ka Undi-fännidele või ainult laiale publikule?
Muidugi laiale! Söörid! Et Rice arvas, et see on NY omast üle, ei aja mind lolliks. Aga ehk on ka üle, miks me eestlased endast halvasti arvame?
Mis muusikale sa ise viimasel ajal vaadanud oled? Eestis?
Malviuse omi olen ikka vaadanud.
Kas sinu enda jaoks on Aida lavastamine mingi lavastajatee loogilise arengu sõlmpunkt või juhuslik ettevõtmine?
Tegelikult mõlemad. Võibolla isegi sõlmpunkt.
Kas Aida lavastamine pakkus ka mingit intellektuaalset pinget?
Lavastamine muidugi, muidu ei saagi lavastada. Mis puutub sisusse, siis leidsin, et tegu on mu enda eluga, ja see lähenemine pole enam intellektuaalne, vaid emotsionaalne, ehkki nende kahe asja vahel on raske vahet teha.
Eks see kõik oli koostöö vili : Tarmo Leinatamm, Liina Keevallik, Reet Ulfsak, Marge Ehrenbusch, Kais Adlas. Jah see etendus valmis nö õitsvate tütarlaste varjus (Proust).
Barbi Pilvre
