Hulkurlus perekondlikuks elunormiks!
Eesti teatri Lindgreni-adapteeringud on siiani olnud viimseni “kohustuslikud” lavalised illustreeringud. Kõik lava-Pipid ja Karlssonid on esitatd kui raamatukangelaste liikuvad koopiad. Ses mõttes võib Urmas Lennuki “Hulkur Rasmuse” tekstiversiooni lugeda omal alal teerajajaks. Tegu pole tavamõistes dramatiseeringuga, milles võimalikult palju raamatusündmusi üritatud dialoogideks vormida, vaid “laenatud” faabulale (aga kes suudakski tänapäeval luua mõne täiuslikult orginaalse faabula?) loodud uue lavatekstiga, mille tegelased meenutavad paljuski ka Lennuki enda mitme eelmise näidendi omi. Ikka need nohikupoolsed “viiendad rattad”, elulainetele pillutada jäetud omaetteolijad. Mitte otse asotsiaalid, vaid seda tüüpi nähtused, kel sageli lihtsalt “ei tule välja”.
Emajõe Suveteatri juht Andres Dvinjaninov, kes sel suvel ühtlasi ka lavastajapostil, on aga avameelselt traditsioonitruu. Mitu Emajõe Suveteatri eelmistestki suvedest tuttavat kaubamärki on nüüdki esindatud. Tuttav mängupaik – Jaama tänava aguli kuuriderida ja selle kohal hõljuv eesti rahvusteatri sünnikoha müütiline hingus. Tuttav mängulaad – segu mõõdukast teatraalsusest, ausast külanaivismist ja rahvusromantilisemast paisutusest. Veelgi olulisem on aga ehk selle teatri tegemistes ikka avalduv mingi eriline tähelepanelikkus oma vaataja heaolu suhtes. Mis mõnevõrra on publiku lepitanud ka neil suvedel, mil saak ehk siis lavastus ise kõige kopsakam polegi.
Tänavune uudistükk astub publikule veelgi mitu sammu “lähemale”. Mängitakse ilma “neljanda seinata”. Lindrgenilt loetud lastekodu kasvandikud pluss nimetet asutuse juhataja hakkavad etendama lugu Rasmuse ja hulkur Oskari seiklusrohkest rännakust. Etteantud olud vabastavad näitleja vabaõhutüki puhul enamasti kummitavatest spontaansustest. Nagu võib aru saada, kuulub mängureeglitesse ka improvisatsiooniruumi. Näitleja saab olla “siin ja praegu”, loodusnähtusi, taevas tiirutavat lennukit, “lavale” põiganud last või pealtvaataja seisuses kolleegnäitlejat pole vaja kramplikult “olematuks” mängida, vaid on lubatud ta improvisatsiooni sisse haarata. Kas ongi vaja eraldi mainida, et isa-Kaljujärv valdab seda oskust teistest enam?
Tingliku mängulaadiga teater on teadagi tundlik igasugu papi ja butafooria suhtes. Seepärast on kõik kogu kasutatav atribuutika algusest lõpuni naturaalne või siis algusest lõpuni kujutluslik. On vaja näidata maanteed, kartulite muldamist või vanglatrelle, tuleb hakkama saada seitsme raudvoodiga. Paneme sinna juurde muud ürgset rabelemist ja mõned toobritäied õhkuläigatatud vett (mõnel etendusel annab taevas ka oma osa) ning saamegi rääkida koduse metafooriteatri taassünnist. Elukutselisele teatriloolasele viirastub hämaramatel õhtutel ehk pargipuude tagant ka heiastusi siinsamas natuke rohkem kui sajandi eest etendunud Wiera “ilunäitlustest”. Ongi eesti teatri sada aastat ühe platsi peal koos.
Lavastuse performatiivne külg on seega kirevalt mänguline ja stseenid omavahel hästi komponeeritud. Kuidas on aga sisulise poolega? Siin muutub oluliseks Lennuki ökonoomne dialoog. Paari-kolme repliigi abil on visandatud lastekodulaste vastastikku kiivad ja umbusaldavad suhted. Nagu ka oimetuseni naerutava preili Kulli (Marika Vaariku väljaspool igasugust konkurentsi tehtud meistriöö) innuka teotsemise varju peidetud pidetus.
Ootuspäraselt on mahukamad-tõsisemad tekstilõigud Rasmuse ja Oskari ehk Rasmus ja Hannes Kaljujärve päralt, et suureks mängida kodu(tuse)teema. Siin on Lindgrenit natuke muudetud. Tema hulkurid on antud ilustatult, “pühapäevases” variandis, laval suhtlevad selgemalt äratuntavad argipäevainimesed. Ega näitlejatel pole tegelikult teab mis suurt arengukaart mängida, aga hulkuriperekonna teineteiseleidmine ei toimu ka liiga lihtsalt ja konarusteta. Kuigi.... siin tuleb nüüd üks tõsisem norimine ka. “Pahade” leer on liiga nuditud. Murdvargad on lahendatud kahe nahkmantlites ringilehviva pudrukuulina, politseinikud kahe totu topskina. Mäng ei lähe korrakski “tegelikuks”. Kõik riivid ja lukud pudenevad kangelaste esimese puudutuse peale.
Jajah, muidugi, need “lapsepõlve muretud mängud” ja nii edasi. Pealegi pole näitlejapoolsele teostusele midagi ette heita ja lõbu on kõigil laialt (olgu eraldi mainitud tähelepandavalt hea koomikunärviga Ott Sepp). Ainult et need karikatuurid ei kujuta enadast tõsiseltvõetavat vastast Rasmusele ja Oskarile. Ja nii on natuke paigast libisenud ka mõned sisulised aktsendid. Teise poole kulminatsiooniks kujunenud pikema kung-fu paroodianumbri järel kõlanud preili Kulli lause “Mäng läks seekord liiga kaugele” ja lõpulaulu read “Tõeliselt haiget saab elades elu” jäävad praegu sisulise katteta. Samas on nii Oskaris kui Rasmuses piisavalt ka sisemist kibedust ja teadmisi sellest, mis tähendab “tõeliselt” haiget saada ja millised on selle maailma ohud. Aga millised täpsemalt?
Muidugi. Suvetükk on suvetükk. Pole mõtet asju üle mõelda. Aga mitte ka mõtlemisvõimet päriselt välja lülitada. Järgmine suvi on Emajõe Suveteatrile juubelisuvi. Juba kümnes tegevusaasta. Alles!
Astrid Lindgren/Urmas Lennuk, “Hulkur Rasmus”.
Lavastaja Andres Dvinjaninov. Kunstnikud Sirly Oder, Marion Undusk. Muusika Tauno Aints. Osades Rasmus Kaljujärv, Hannes Kaljujärv, Marika Vaarik, Karin Tammaru, Marika Barabanštšikova, Taavi Tõnisson, Ott Sepp, Märt Avandi, Tõnn Lamp. Emajõe Suveteatri esietendus 22. juulil Tartus Jaama 14 pargis.
