Kunstilt oodatakse enamasti ilu, valgustumist, katarsist, aga kunstil on ka vabadus olla hälbiv, jälestusväärne, labane, väljakutsuv ja pealetükkiv, seada küsimuse alla moraalseid kokkuleppeid ja kehtivat seadust. Kunsti ja kirjanduse üks vabadusi on olnud erinevate – nii moraalsete kui ebamoraalsete, ilusate kui inetute, seaduslike kui kuritegelike minategelaste kujutamine, neile fiktiivse eluõiguse võimaldamine. “­Untitled 12” minategelane ei järgi seadust ega kõlblusnorme, ent autor ei püüa hetkekski oma kujutusviisiga tegelase kuritegelikku või hälbivat olemust estetiseerida. Pigem jääb Kender oma hälbekirjanduse aktiga veidi araks mu meelest, tema teose vastavus valitsevale moraalsele hoiakule on liiga üheselt selge, tegelase jäledus liig ilmne. Ses osas oleks võinud eeskuju võtta Vladimir Nabokovist, kelle “Lolita” kirjanduslik stiil sulni jultumusega õilistab pedofiilseid fantaasiaid.
« Avalehele 10 Kommentaari