“Originaal”
(ERR)
Uuel
plaadil on äsja kuuekümneseks saanud Ivo Linna ja Supernova
üheskoos (taas)tekitanud varasele biitmuusikale omast ärevust ja
erutust, peaaegu seksuaalset elevust, positiivset kurbust, hüplevat
õnnetunnet, pikka ja ilusat tulevikuootust. Noorus on prink ja puhas,
selle juurde kuulub nii hommikune voodistkargamine kui pikk unistav
vedelemine.
Ivo Linna on vaieldamatult muusikas esiplaanil, ta on
nagu vedur, mis bändi oma jõuga edasi veab. Pidasin seda alguses
miinuseks, kuid mida aeg edasi, seda enam arvan, et see on hoopis positiivne
asi. Esiteks võimaldab see esile tõusta kõige kuldsemal
instrumendil selles koosluses – Linna häälel – ja teiseks
matkib ka varase biitmuusika traditsiooni, kus bänd oli diskreetselt
taustaks ega kippunud igal võimalusel soleerima. Nii Rainer Michelson
kui Urmas Jaarman on väga head ja stiilipuhtad biitlaulude kirjutajad.
Palju väikseid helilisi üllatusi on ka saatesse peidetud,
kõrvaklappidega kuulamisel on neid kergem leida.
Ehedat
õnnetunnet ja ootuseärevust plaadile salvestada on väga raske.
Aga Supernoova ja Ivo Linna maailm on positiivne ja biit nagu igahommikune
teleseriaal “Südameasi” ETVs. Jah, tuleb olla beat, aastatest
hoolimata!
PS Muide, kas “Kuldne allveelaev G” on CD
peal välja antud?
8