Igal pool ja mitte kuskil
Oleme kõik rohkemal või vähemal määral kursis interneti kui globaalse võrgustiku spetsiifikaga. Samas on võrgu- ehk netikunst kunstiajaloo konteksis niivõrd uus ilming, et selle määratlemisega on kunstipublikul segased lood.
Äsja ilmus eestikeelne tõlge saksa netikunsti praktiku ja teoreetiku Tilman Baumgärteli raamatutele "net.art - võrgukunsti materjale" ja "net.art 2.0" (tõlkijad Katrin Kivimaa ja Medea Jerser, toimetaja Mare Tralla). Raamat annab üsna põhjaliku netikunsti ajaloo ülevaate tegijate endi kommentaaride kaudu.
Mis on võrgukunst?
Võrgukunsti puhul ei saa me rääkida ainult virtuaalsetest galeriiprojektidest, skaneeritud maalidest või kodulehekülgedest, vaid teostest, mis otseselt lähtuvad internetile iseloomulikest funktsioonidest, internetisuhtluse ja infoedastamise loogikast. Netikunstnike materjaliks on internetilehitsejad ehk brauserid ja tarkvara. Teemaasetuses on aga üldise masinakultuse ja kommertsialiseerumise kriitika kõrval olulisel kohal asjaolu, et kriitilisi küsimusi esitatakse interneti ja tarkvara enda kohta. Üritatakse üle kavaldada tehnikat, millega ise töötatakse (häkkerlus).
Vene fotograafile ja meediateoreetikule Aleksei Šulginile omistatav termin "net.art" on pigem sarnane UNIXi failinimega kui uue ismiga, samuti tasub tähele panna, et netikunstnikunimi võtab sageli spetsiifilise märgilise kuju, näiteks Desktop, I/O/D, etoy või Mr. Net Art. Ei saa ka väita, et kõik kunstiprojektid on loodud kunstnike poolt. Teiste hulgas lähenevad arvutisüsteemidele loovalt häkkerid, seega pole netikunsti teose looja vääramatuks eelduseks "kunstnik-olemine". Näiteks igal aastal toimuv Austria meediakunstifestival "ARS ELECTRONICA" autasustab ka selliseid töid, mis ei ole kunstnike loodud.
Netikunsti ajalugu alles algas
1990. aastate alguses toimus interneti kasutajateringi plahvatuslik laienemine. Akadeemikute ja sõjaväelaste kõrval olid kunstnikud esimeste seas, kes küberruumi häbenemata sisse kolisid.
Netikunsti esiisaks võib nimetada korea päritolu kunstnikku Nam June Paiki. Ta kirjeldab oma 1974. aastal ilmunud artiklis ("Meediaplaneerimine postindustriaalse ajastu jaoks - 21. sajandini on kõigest 26 aastat") ideed uutest elektroonilistest superteedest - ülemaailmsest kaugsidevõrgust, mis minimeerib sotsiaalse raiskamise ja ebamajanduslikkuse.
Kõige otsesemaks netikunsti eelkäijaks on aga žanrina tunnustamata postikunst, mis tõstis pead juba 1960. aastatel. Rida kunstnikke (näiteks Ray Johnson, Emmett Williams, Artur Köpcke, Georg Brecht) tegutsesid selle nimel, et vabastada kunst galeriidest. Postkaartidel levitati väikesi töid, mida töödeldi ja saadeti omakorda edasi.
Elektroonilise ruumi hõivamise ja seeläbi kultuuri muutmise idee vaimustas Kanada kunstnikku Robert Adrian X-i. Tema eestvedamisel tegi rahvusvaheline meediakunstnike grupp netikunsti juba 1970ndate lõpul - ajal, mil sellise kunsti jaoks polnud olemas isegi nime. Toon näiteks ühe sündmuse, "Telefonimuusika", millel mängisid professionaalsed muusikud eri linnades samal ajal ja eri instrumendid kõlasid häppeningina läbi telefoniliinide.
Endisest vabama suhtluse ja uut moodi ühiskondliku diskussiooni tarbeks lõid Rena Tangens ja pseudonüümi padeluun kasutanud kunstnik Saksamaal 1989. aastal serveri Bionic - tillukese "kirjakasti" - uue elektroonilise keskkonna. See loodi ajastul, mil internet ei olnud veel laialdaselt tarbitav. "Kirjakast" ühendati võrku ning see võimaldas paljudele soovijaile uue vaba suhtlemisruumi.
1990. aastate esimesel poolel samuti Saksamaal loodud elektroonilise kunsti kirjakast "The Thing" (eestvedajaks Wolfgang Staehle) oli paljudele kunstnikele esimeseks kokkupuuteks netikunstiga. "The Thingi" kaudu sai institutsionaalse kunstimaailma kriitika jaoks internet, milles toimuvale traditsiooniline kunstimaailm tähelepanu ei pööranud, suurepäraseks kasvulavaks. Vaata lisaks: http://www.thing.net/.
Tänasel päeval asendavad kirjakaste meililistid, näiteks Syndicate, Faces, Rhizome, net.time, ja microphone. Neid liste ei saa küll nimetada kunstiks, ometi mängivad nad netikunsti arengus otsustavat rolli.
Vene võrgukunstnikud
Šulgin lõi 1990ndate teisel poolel veebisaidi "Form Art". Veebisait oli keerulisi HTML-koode kasutav projekt, mille kaudu kuulutati välja konkurss uute netikunsti võimaluste leidmiseks. See kunstiajalooliselt suure tähtsusega, "brauseriformalismiks" nimetatud lähenemine on nüüdseks kunstnike jaoks oma uudsuse minetanud. Vt ka: http://www.c3.hu/collection/form/ .
Veel üks võrgukunsti ajaloo kirjeldamise seisukohalt oluline näide on samuti vene päritolu kunstniku Olja Ljalina loodud võrgufilm "My boyfriend came back from the war" (1996). Kunstnik kasutab loo jutustamiseks klassikaliste filmimontaaživõtete kõrval internetispetsiifikat (vaataja võib ise kaadreid oma suva järgi järjestada) (http://www.teleportacia.org/war/ war.html ).
Internetikeskkond tõi kaasa uue kirjutusviisi, kus teksti koostamise protsessis osales piiramatu hulk võrgukasutajaid. Videokunsti pioneerina tuntud Douglas Davis, kes tundis kommunikatsioonitehnoloogiate vastu huvi juba 1970ndatel, lõi aastal 1994 netiprojekti "The World's Longest Sentence". Pikima lause kirjutamisse kaasati kõik netilehekülje külastajad, soovijail oli kunstiteosesse võimalik lisada lõputult omapoolseid kommentaare. Kunstnik leidis, et olulisem kui lõpptulemus on saavutatav intensiivne side autori ja publiku vahel. Sellest tööst sai esimene võrgukunsti teos, mille üks kollektsionäär ära ostis, ja praeguseks kuulub see Ameerika Whitney Muuseumi netikunsti ekspositsiooni hulka.
Netiaktsioonid
Netikunsti ajaloos on toimunud hulk eelnevaist näidetest tunduvalt agressiivsemaid ettevõtmisi, mis kerge iroonia asemel sõdivad oma eesmärkide eest vihase rindena.
Hollandi-flaami kunstnikepaar Joan Heemskerk ja Dirk Paesmans lõid 1994.aastal netilehe jodi.org. Lähtudes häkkerite loosungist "Me armastame sinu arvutit", tegelesid nad vaataja tegevuse häirimisega. Pilt võbeles ja arvutisüsteemi veateated andsid märku häiretest arvutivõrgu töös. Kunstnike sõnum oli tegelikult lihtne - tehnoloogiat võetakse liiga tõsiselt. Vt ka: www.jodi.org , oss.jodi.org.
1997. aastal toimus andmeside pealtkuulamisrünnak suurnäit use "Docume nta X" raames - satelliidieksperiment Macrolab. Raadiohuvilisest sloveenia kunstnik Marko Pelijhan elas 40 päeva Kasseli lähedal omatehtud laboris, häkkides telefoniliinidesse ja salvestades saadud informatsiooni oma veebisaidil http://makrolab.ljudmila.org/ .
Samal ajal korraldas teine sloveenlane Vuk Cosic nutika kunstiröövi, kopeerides kogu "Documenta X" ametliku kodulehekülje sisu oma isiklikule netiküljele. Kõikvõimalik teave ja netikunsti projektid, mis näituse lõppedes pidid võrgust kaduma, on tänaseni nähtavad võrgulehel http://www.ljudmila.org/~vuk/ . Kunstnik ise ütles, et teda ajendas soov teha häkkerlusest ja kunstivargusest kunstiajaloo osa.
Intellektuaalse omandi kaitse ja suletud süsteemide kriitikaga on tegelenud anonüümsed itaalia "häktivistid" zero one dot org (pikema nimega 0100101110101101.ORG). Oma tegevust ei soovi nad nimetada mitte kunstiks, vaid kunstitegemise õõnestamiseks. Nii näiteks panid nad osavalt pihta ehk teisisõnu - laadisid alla - võrgukunstigalerii "Hell.com" ja Olja Ljalina "Art.Teleportica", mida esitlevad töödelduna oma veebileheküljel. Tulemuseks oli tohutu populaarsus nii tegijaile kui ohvreile (http://0100101110101101.org/ ).
Bushile pasunasse
Esimeseks nn kunstibrauseriks oli internetiprogramm "Webstalker" aastast 1997, loojateks kunstnikegrupp I/O/D. Nad vastandusid oma veebiprogrammidega ülearu ilutsevatele kujunduskontseptsioonidele. Kui Tilman Baumgärtel autorilt Matthew Fullerilt intervjuus päris, millega on tegu, kas kunsti, disaini või poliitikaga, vastas ta, et ilmselt võib "Webstalkeri" kohta öelda mitte-ainult-kunst. Paljud programmi allalaadijad ei mõistnud selle kunstilist olemust - sedavõrd oli ähmastatud kunsti ja tehnoloogia vaheline piir. Oluline on asjaolu, et projektile järgnes terve rida sarnaseid kunstibrausereid, mispeale Baumgärtel tegi ettepaneku see nähtus nimetada võrgukunsti uueks alaliigiks. Vt ka http://bak.spc.org/iod/ .
Feministlikest kunstnikest ei saa mainimata jätta Cornelia Sollfranki korraldatud protestiaktsiooni Hamburgi Kunstihoone võrgukunsti konkursi "Extension" vastu. Sollfrank pommitas žüriid eri naiste nimede all konkursile saadetud emailidega suvalise andmeprügiga, mispeale žürii andis välja pressiteate, et "kaks kolmandikku "Extensionil" esinejatest on naised". Hoolimata rünnakust konkurss toimus ja alles auhinnagalal selgus, et aktsiooni taga oli üksainus üritust torpedeeriv kunstnik.
Võrgukunsti ajalukku kuulub kunstiajaloo kalleim performance nimega "Toywar" - rühmituse etoy korraldatud protestiaktsioon, mis tõi endaga kaasa aastatepikkuse kohtusaaga ja mänguasjafirma pankrotistumise (ja ka väidetavalt 4,5 miljardit dollarit kahjumit!). Performance seisnes selles, et šveitsi kunstirühmitus etoy registreeris domeeni nime "etoy", kuid USA mänguasjatootja eToys leidis, et rühmitus on kahjustanud nende nime, ja kaebas nad kohtusse. Protsess kestis kaua ja kunstnike toetuskampaaniad olid enneolematud. Võit ja nimi etoy jäi kunstnikele. Vt ka: http://toywar.etoy.com /.
Etoyd nõustas rühmitus nimega ®TMark (hääldatakse "arty mark"), kelle otsene eesmärk on nii nõu kui rahaga astuda väl ja finantsmaailma vastu. Nad annavad meelsasti soovijaile nõu, mismoodi suurfirmadele väikseid "nalju" korraldada. Publikut kostitatakse pseudo-lehekülgedega - näiteks on sellise aktsiooni ohvriks langenud George W. Bush, kelle kohta meisterdati presidendi kokaiinisõltuvusest pajatav sait.
Bush teatas oma avalikus pöördumises seepeale, et "vabadusel on omad piirid", mis tähendas aga kunstnikele aktsiooni suurepärast õnnestumist. Tänaseks on vastav sait mulle teadmata põhjustel kahjuks suletud.
Eesti võrgukunstist
1990ndate keskpaigas, mil internet Eestis laiemasse kasutusse jõudis, tekkis ka meie kultuuriringkondades uus lootus, et kunsti tähtsus uues avatud situatsioonis suureneb. 1995. aastal toimus rahvusvaheline multimeediakonverents "Interstanding-Understanding Interactivity", millel esitati arvutitehnoloogia rakenduslikke ja teoreetilisi küsimusi ning optimistlikke tulevikuprogramme. Aastail 1996 ja 1997 asusid tegutsema Raivo Kelomees, Tiia Johannson ja Mare Tralla ja ka kollektiivne autor Nelli Rohtvee. Vt ka: http://old.artun.ee/homepages/nelli/nelli.html .
Mare Tralla esimene võrguaktsioon toimus juba aastal 1994, kui ta hakkas kasutama elektronposti. Meili kaudu küsis kunstnik oma tutvusringkonnalt, millised on nende suhted arvutimaailmaga ja mis soost on arvuti. Sugugi mitte vähetähtis üritus toimus Tallinnas 2004.aastal. "ISEA2004" - rahvusvaheline elektroonilise kunsti sümpoosium - tõi Tallinna teiste hulgas kümneid ja kümneid võrgukunsti esindajaid. Et 1994. aastast toimuv üritus korraldati paralleelselt Helsingis ja Tallinnas, näitas Eesti olulist kohta elektroonilise ja netikunsti kaardil, kuigi netikunstnike ring on Eestis endiselt väike.
Publik ja netikunst
Kuigi internet on globaalne nähtus, ei saa me rääkida netikunsti internatsionaalsusest - võrgutegelikkus ilmutab siin oma vastuolu küberutoopiatega, ebaühtlaselt jagunenud juurdepääs kaugsidevõrkudele kinnistab riikidevahelisi (näiteks Kolmandas maailmas) sotsiaalmajanduslikke hierarhiaid. Seega ei ole netikunsti praktikas paljudest kolmanda maailma riikidest teada peaaegu ainustki võrgutööd. Samas on mitmed kunstnikud Ida-Euroopast tuntuks saanud võrdselt Lääne kunstnikega ja erinevalt traditsioonilisest galeriikunstist puudub teatav isoleeriv alatoon.
Netikunsti ajalugu on lühike, seetõttu on mul hea meel, et suur osa ajalooliselt tähtsatest projektidest (näiteks Tiia Johannsoni töö "get real") on tänini võrgust hõlpsasti ülesleitavad. Samuti luuakse ka tänapäeval enamik netikunsti teoseid väljaspool harjumuspärast kunstimaailma (paljudel netikunstnikel pole kunstiharidust üldse). Baumgärtel leiab, et netikunsti kategoriseerimisel eri alaliikidest ei ole mõtet - arvuti on süsteem, millest võrk on üks kindel osa, seega on näiteks tarkvarakunsti eraldamine võrgukunstist tühi ajaraiskamine.
Lõpetuseks tuleb tõdeda, et miski nii immateriaalne kui netikunst on alalises kadumisohus. Nii esitab võrgukunst tõsise väljakutse muuseumidele - kui ei ole enam töid võrgus või pole internetti enam sellisel kujul üldse olemas, kaob ka kunstnike huvi netikunsti vastu. Ons netikunst määratud jäädavalt kaduma? Või jääma aimatava jäljena ainult raamatuisse, nagu seda on "net.art"?
Netikunsti pu blik on internetikasutaja. Me ei tea täpselt tema nime, sugu ega vanust. Ta võib netileheküljele tulla samamoodi pseudonüümi all nagu seal tegutsev kunstnik ise. Kunst on hõlpsamini üles leitav nii-öelda kunstikommuunidest ja netikunsti võrguajakirjadest, näiteks Rhizome.org, Syndicate, net.time. Kahjuks pole Eestis vastavat ainult netikunstile suunatud võrgukeskkonda. Kurb on, et meil puudub netikunstile laiem kõlapind, üheks põhjuseks kindlasti asjaolu, et tegijaid on vähe. Teisalt on suur töö teha ka publiku ja avalikkuse teavitamisel netikunsti kui ühe kunstivormi olemasolust ja iseärasustest. Mõistmaks internetti kui meie igapäevaelu vältimatut osa, tuleb meil aru saada ka kunstist, mis on loodud kritiseerimaks internetti kui netikunsti enda töövahendit, ja osata seda nautida.
Netikunstist
Ei tasu imestada nn elektroonilise kunsti olemasolu üle, pigem võiks öelda, et kui kompuutrite ja interneti tulekuga poleks tekkinud kunsti, milles kunstnikud kasutavad uusi tehnilisi võimalusi, oleks see imestamist väärt. Püüdsin 1990ndatel end kursis hoida kõige uuega, mis eesti kaasaegses kunstis tekkimas oli, kuulasin "Interstandingutel" rahvusvaheliste gurude loenguid ja mõtlesin näituste üle ja tegin ülevaateid raadio Vaba Euroopale. Tookord olime kõik õpilase seisus.
Praeguseks on vastava kunstiharuga tegelejad ülimalt spetsialiseerunud ning raske on sõna sekka öelda, kui pole tervet erialast kirjandust läbi lugenud. Mare Tralla on eesti kunstnikest vahest kõige kaugemale jõudnud, olles värskelt vastu võetud Westminsteri ülikooli doktorantuuri Londonis.
Kuid 1990ndatel oli üks kohalikust seltskonnast suhteliselt ära lõigatud ja samas oluline tegija Tiia Johannson. Tema oli esimene eestlane, kes oli õppinud uusi meediaid välismaal, Soomes, kus vastav eriala oli ikka kõval tasemel (ilmselt tänu Nokia edu taustale). Tema esitas minu arvates kunstniku näidet, kellele elektrooniline kunst oli lausa "elupäästja". Kuna Tiiale oli Eestis elades kodust väljumine kohati lausa füüsiliselt välistatud, sai ta arvuti abil olla ometi vaimselt kontaktis mõttekaaslastega üle maailma, teha uusi kunstiprojekte ja saata neid võistlustele, kus ta pälvis mitu preemiat. Oli aeg, kus kuulsaim (s.t enim inernetis viidatud) eesti kunstnik oli Nelli Rohtvee, olematu tegija, Tiia Johannsoni ja Raivo Kelomehe ühisaju. Eesti kunsti ametlikus ajaloos pole Nelli Rohtveest suurt midagi teada. Ma isiklikult olin just temast kõige rohkem vaimustatud omal ajal, hiljem tulid juba Tralla ja paar välismaalast.
Mis puutub sellise kunsti sisusse, siis kunstnikud lahendavad ka elektroonilises kunstis ikka neid probleeme, mis puudutavad neid endid kõige lähemalt või valusamalt füüsilises maailmas. Selline kunst pole mingi utoopia või ufo. Ja mida ausamaks või autentsemaks suudab kunstnik oma püüdlustes jääda, seda tunnustatum ta eriala ringkonnis on. Praegu jääb asi kahjuks liiga erialaringide sisse, kuid tegelikult vajame me kõik selliseid kunstnikke, kes julgevad liikuda uutel territooriumidel.
Heie Treier
Eesti netikunstist
Internetikunst (net.art, eesti keeles ka võrgukunst, netikunst) on 1996. aastal sündinud rahvusvaheline kunstinähtus. See on WWW-keskkonnas toimuv individuaalne või kollektiivne looming ning lahutamatu 1990. aastate interneti ajaloost ja tehnoloogiatest. Kuid arvutivõrgud ja kommunikatsioonitehnoloogiad olid olemas juba 1960. aastatel. Samasse perioodi jäävad esimesed kunstinäitused, kus kasutati arvuteid. Kommunikatsiooni- ja netikunsti eelkäitena nimetatakse futuriste, dadaiste ja László Moholy-Nagy'i 1920. aastatel telefoni teel tellitud maale.
Netikunst liigitub kunstiajaloo ismide jadasse. Seda viljelesid sajad kunstnikud 1990ndate lõpus, sel teemal korraldati näitusi ning sellele pühendati käsitlusi ja trükiti väljaandeid, netisolevatest tekstidest kõnelemata. 2000ndate algusest on netikunsti teemad liikunud tarkvarakunsti (software art) problemaatikasse.
Rahvusvahelisteks võtmetegelasteks ja pioneerideks peetakse Aleksei Šulginit, Vuk Cosicit, Olga Ljalinat, Heath Buntingut jt. Erinevalt paljudest 20. sajandi kunstinähtustest haaras netikunst samal ajal ka Ida-Euroopa kunstnikke. Eestlastest võiks nimetada Tiia Johannsoni, Nelli Rohtveed, Virve Sarapikku, Mare Trallat, Dagmar Kaske. Internetispetsiifilisi projekte on teinud Annika Tonts, Marko Mäetamm, Laur Tiidemann.
Netikunstist on põhjalikumalt kirjutanud Katrin Kivimaa. Rael Artel on 2001. aastal kirjutanud EKA KTIs seminaritöö "Internetikunst 1995-1997. www.early.waves".
Siinkohal mõned leiud 1990ndate lõpu eestlaste projektidest ühes Eesti ja Jaapani serveris:
- Tiia Johannson "Self.Museum" http://artun.ee/~tiia/netproject/
- Nelli Rohtvee "NetPoetry" http://old.artun.ee/homepages/nelli/poeemid.html ; "net.trilogy" http://old.artun.ee/homepages/nelli/net.trilogy.html
- Kristjan Mändmaa "ROSSUM'S ONIVERSAL ZOBOTS" http://old.artun.ee/homepages/kristjan/LK1/Roz1.html
- Tõnis Kimmel "Interaktiivne kojapüstitus" http://lizard.artun.ee/~t6nis/INTERAKTIIVNE/ http://lizard.artun.ee/%7Et6nis/INTERAKTIIVNE/
- Laur Tiidemann "Piano", 2000 http://www.netarts.org/mcmogatk/2001/tiidemann/piano/start.htm (Grand Prix konkursil "Art on the Net 2001: Post-Cagian Interactive Sounds", Machida City Museum of Graphic Arts, Tokyo)
- Mare Tralla http://old.artun.ee/~trimadu/ http://old.artun.ee/%7Etrimadu/
- Raivo Kelomees, Tiia Johannson, Virve Sarapik ja Nelli Rohtvee "Kübertorn" http://old.artun.ee/cybertower/
Raivo Kelomees
