Igatsus headuse, andestuse ja igavese armastuse järele
Mehis Heinsaar
“Rändaja õnn”
Verb, 2007. 136 lk.
Novellikogudega on asjalood üsna
rõõmutud. Ega neid meelsasti ei osteta ega õhinal loeta.
Novellikogu on justkui romaani pooleteramees, mida ei taheta tähele panna,
ja kui vahel tunnustavalt ära märgitakse, siis ikka nagu mokaotsast.
Aga eks kirjandusilmas ole selline suhtumine mõistetav, sest tavaliselt
leidub raamatus mitu ajakirjadest tuttavat lugu, mida ei vaevuta uuesti lugema,
ja seetõttu tekib katkendlik üldmulje. Ja isegi siis, kui jutukesi
juhtub mitu tükki koos olema, siis millist olulist teemat üks jutuke
ikka lahata suudab.
Kui hiljaaegu maale
sõitsin, pistsin kotti paar kodumaiste autorite viimati ilmunud
romaani ja Mehis Heinsaare novellikogu. Mul on varasemast ajast külge
jäänud kena komme lugeda kolleegide teoseid. Olen justkui paadunud
spordihull, kes peab igat jalgpalli- või korvpallivõistlust oma
silmaga nägema, sest teda ei rahulda tuttavatelt kuuldud hinnangud, et see
või teine mängis halvasti või hästi.
Maal
on tore teleri- ja arvutivaba olemine, kus ööbikud laulavad lausa
akna taga ning hämaraks tõmbuvaid õhtutunde saab veeta
raamatuid lugedes. Tegelikult olengi suure osa oma elust lugedes
mööda saatnud. Mida suurem lugemus, seda valusamalt paistab aga silma
hallus, tühisus või päris rämps, olgugi et vahel
võib rämpsu varjata päris aukartust äratav rüü.
Juba ammu ärritab mu abikaasat see, et peaaegu iga loetud raamatu
puhul kuuleb ta mu suust karmidesse sõnadesse kätketud pettumust.
Ei rõõmusta see mind ennastki.
Pärast
väsitavaid maatöid ei viitsi isegi elukutseline kirjanik näha
novellidesse sisseelamise vaeva. Romaaniga on hõlpsam. Mõned
leheküljed tekstiga kohanemist ja siis peaks lugu hakkama lugejat
edasi vedama nagu iseenesest.
Kätte võetud romaani
algus oli üsna meeleolukas ja paar asjakohast vihjet andis mõista,
millest raamatus juttu tuleb, ent siis hakkas lugu tüütuks muutuma.
Lodevad, kirjeldavad, ilma pingeta ritta seatud laused rääkisid
ebahuvitavaid tõsiasju sellest, kes mida tegi, kellega elas jms.
Tundes meelehärmi, lükkasin romaani
kõrvale ja võtsin ebaledes kätte Mehis Heinsaare novellikogu
“Rändaja õnn”. Mulle on meeldinud peaaegu kõik
Heinsaare novellid, seevastu jutustus “Pauli kroonikad” paistis
tuimavõitu olevat ning romaan “Artur Sandmani lugu”
valmistas nukra pettumuse. Küllap olid mu ootused liiga kõrgele
kruvitud ja eks romaan on romaan on romaan.
Novellikogu algab
“Hommikujuttudega”. Veel unine lugeja teeb silmad lahti ja uurib
ümbrust. Viljandi, Rapla, Tihu järv – kõik see on tuttav
ning vahest seetõttu ta võtab nagu muuseas omaks rändaja
õnne, kes kandub läbi pilvede ja lindude, üle lainete ja
laidude. Lugeja unisus kaob nagu hommikune udu pärast idatuule puhangut,
kui Naatan saab päranduseks laeva, mis on ehitatud reisimiseks maailma
lõppu. Ning siis, kui tugitool vähehaaval luuletaja endasse neelab,
on lugeja päriselt ärkvel. Ta on jõudnud äratundmisele,
et see paik – raamatu tekst – on justkui ta kodu, aga samas ei ole
see selline, nagu ta on oma kodust siiani arvanud, ja ta hakkab uskuma, et viga
on temas endas. Temas, kes on siiani paljustki veidi vildakalt aru saanud.
Et head novelli kirjutada, peab autoril olema
kirjanduslikku kuulmist. See on õppimatu, samasugune anne nagu
muusikaline kuulmine või kunstniku värvimeel. Romaa
n on kõigetoiduline. Novell seedib ära ainult selle, mis on tema
eluks hädavajalik. Pahatihti on tänapäeva Eesti romaan end
kiirtoidukohtades ülekaaluliseks nuumanud. Hea novell valib oma sisu
avamiseks ainuvõimaliku helistiku ning tunneb igast oma lausest
naudingut. Ja mis kõige olulisem: läbimõeldud ja -tunnetatud
novellikogus töötavad novellid nagu inimese ihuliikmed, igaühel
oma eriline otstarve, ja ainult kõik nad koos moodustavad terviku.
“Keskpäevajutud” algavad novelliga “Ilus
Armin”. Märkamatult, lause lause järel tirib sõnamaagia
lugejat läbi nii argise maailma võika puändi poole, mis
ühtäkki aga üsna loomulikuks lahenduseks saab. Midagi ei ole
selles novellis üleliigset, iga viimne kui koma on loo teenistuses ja kui
lugeja asub järgmist novelli nautima, on ta Mehis Heinsaare poolt juba
välja õpetatud. Lugeja imeb sõnapiipu nagu
oopiumisuitsetaja. Või on ta nagu viiksuv rotikari, kes kuuletub
rotipüüdja pilli kummalistele ja kaasakutsuvatele helidele.
“Vihmategija Aspendal” on raamatu kulminatsioon. See on uskumatu,
kuivõrd kaunilt kirjeldab Heinsaar varjamatu roppuse ajastul erootilisi
stseene. Milliste nappide vihjetega avab ta inimloomuse peidetud pahupooli
või millise kirglikkusega iha jõu suureks kirjutab.
Siis “Õhtujutud”. Juba kujund insener Paaveli armastuse
eesõu toob Heinsaare lummusesse sattunud lugeja silmadesse
katarsisepisara. Minu silmade ees aga kangastuvad tuntud itaalia kunstniku
tardumusse vangistatud linnamaastikud, kus nii lehvivad lipud kui ka
korstnasuitsud on rohetava taevalaotuse all samasuguselt kivistunud nagu
varjutumedusest välja helendavad skulptuurid. Ma mõtlen:
metafüüsika... Ent kohemaid keelan ennast mõtlemast, et ma
võiksin midagi liigitada millegi varem tuntu hulka.
Siis virutab keegi mees Tartus, ühes Rüütli
tänava välikohvikus, metsiku karjatuse saatel kohvitassi otse
taevasse ja tass ei kukugi enam alla.
Kui jõuan maalt tagasi
linna, otsin Kirjanike Liidu teatmikust Mehis Heinsaare meiliaadressi, istun
arvutisse ja kirjutan: “Õnnitlen! Minu meelest pole veel keegi
eesti keeles nii head proosaraamatut kirjutanud.”