Filmi olemasolust kuulda saanud, ostis Eesti Vanatehnika Muuseumi juhataja Rene Levoll selle lõpuks ise ära, sest Levolli väitel oli Tallinnfilmi ja Eesti Filmiarhiivi enda huvi teose soetamise vastu leige. Mõttekaaslasi leidis ta aga filmimeeste Enn Säde ja Rein Kasaki kujul ning nüüd on film digitaliseerituna Filmiarhiivile pidulikult üle antud.

Film soetati omal ajal Tuletõrje Valitsuse propaganda-agitatsiooni jaoskonnale, mis tegeles tuletõrjeteemalise selgitustööga. Veoauto GAZ 51 šassii baasil oli ehitatud spetsiaalne agitatsioonibuss, millega sõideti mööda Eestimaad ringi. Kuna agitatsioonibuss oli varustatud filmiprojektoriga, oli võimalik korraldada ka vabaõhu kinoseansse. Bussi tagumiste uste avausse riputati kinolina, millele bussi seest projekteeriti ümberpööratud pilt.

Päästa oli filmi vaja seetõttu, et režissöör Jeltsov ei tulnud 1967. aastal enam Inglismaa-reisilt tagasi ja Siseministeeriumist tuli käsk tema looming ära anda. Levolli andmetel täideti kolm karpi aga suvaliste filmilintidega. Sellisel "pettusel" oleks tollal võinud olla vägagi kurvad tagajärjed.