Ihu, mälu ja seebist kirsasaapad

Sel nädalal avatakse Kumus näitus „Anu Põder. Haprus on vaprus“, kus tuleb esimest korda nii suures mahus näitamisele Eesti ühe kõige omanäolisema skulptori Anu Põdra looming. Näituse kuraatori Rebeka Põldsamiga rääkis Kadri Karro.

Anu Põder (1947–2013) läks oma loomingus teist rada kui paljud teised eesti skulptorid. Ta ei raiunud kivi, üliharva valas pronksi, ei loonud monumente ega jäädvustanud tähtsaid mehi. Tema skulptuuride mõõt oli tema enda, kunagi tantsijaks saada soovinud naise väike keha, tema nukkudel pole nägu ja kehadel tihtipeale jäsemeid, tema loomingus kohtuvad lähedusevajadus ja vägivald, seksuaalsus ja isiklikud hingelised üleelamised. Seal on meestel kirsades jalgade asemel seebist jalaruum ja möödunud õhkamisi meenutab rinnaesisele pleekinud käejälg pruunil kleidil. Anu Põder annab tekstiili, plasti ja seebi kaudu edasi olulisi hetki inimene olemisest, tundeid, mille kirjeldamisel jääb sõna sageli pildile alla.