Ilmar Laaban

“Eludrooge ego-ordule”

Koostanud Jaan Malin. Eesti Keele Sihtasutus, 2008. 88 lk.


“Eludrooge ego-ordule” (loe pealkirja tagurpidi kah) peaks olema 2000. aastal lahkunud sürri-, aforismi-, häälutuste-, tõlke- jne -mehe Ilmar Laabani seitsmes eestikeelne ja esimene puhtalt palindroomidele pühendunud raamat. Kui tavalise inimese keeletaju kujutiseks võtta punkt või sidekriips, sobib Laabani oma tähistama tuuleroos.


Keelega on kena kummastada, lähiaja eredatest vigurdustest meenuvad näiteks Kaupo Meieli “Eesti elulood” ja Tõnu Kuke kuksiimileksikon (tuletatud autori nimest ja mõistest maksiim) “Peast rase”. Palindroome on hiljuti üsna hulgi tootnud ka Contra, siinkirjutaja eredaim kogemus jääb ilmselt varajastesse kaheksakümnendatesse, mil ajakirja Pikker legendaarses lisas Käkker üllitas kahtepidi samaseid mõtestatud ridu inimene nime elik pigem varjunimega Madis Muhk. Ei suutnud isegi Pikri veteranid enam autorlust meenutada, Veiko Märka oletas Kalju Kangurit. Laaban see ilmselt polnud, tema askeldas toona ju teisel pool raudset eesriiet, samuti ei ole ma korduvale otsimisele vaatamata leidnud Eludroogide-raamatust sõnu oakakao, ebahabe või ajaloosoolaja. Aga kurat teab, kusagil võivad ka need olemas olla, raamatu 450 teksti on ju valitud umbes 5000 seast, mille hulgas, tõsi küll, ka paras ports rootsikeelseid.


Laabani palindroomides on kohati “satanismi” hõngu selle väljendi parimas mõttes, sellist noort kõhetavat rõõmu, mis valdab, kui altariornamendist tipul seisva viisnurga avastad.


Proovige aduda: Ropu urinaga lapsi tootis palagani ruupor (lk 66); Liitperssest nirp, ilutu, tulutu, tuli printsess-reptiil (lk 50); Neeger, usu! Sure, geen! (lk 48); Sirel, tihene Vene Hitleris! (lk 42); See aval laip asugu sugusapi all-ava ees (lk 34).


Selle kena kujundusega ning põhjaliku järelsõnaga raamatu läbitöötamine teeb ajule head vähemalt sama palju, kui estampgraafika või plaatfotograafiaga tegelemine.