“Eludrooge ego-ordule”
Koostanud Jaan
Malin. Eesti Keele Sihtasutus, 2008. 88 lk.
“Eludrooge
ego-ordule” (loe pealkirja tagurpidi kah) peaks olema 2000. aastal
lahkunud sürri-, aforismi-, häälutuste-, tõlke- jne -mehe
Ilmar Laabani seitsmes eestikeelne ja esimene puhtalt palindroomidele
pühendunud raamat. Kui tavalise inimese keeletaju kujutiseks võtta
punkt või sidekriips, sobib Laabani oma tähistama tuuleroos.
Keelega on kena kummastada, lähiaja eredatest vigurdustest
meenuvad näiteks Kaupo Meieli “Eesti elulood” ja Tõnu
Kuke kuksiimileksikon (tuletatud autori nimest ja mõistest maksiim)
“Peast rase”. Palindroome on hiljuti üsna hulgi tootnud ka
Contra, siinkirjutaja eredaim kogemus jääb ilmselt varajastesse
kaheksakümnendatesse, mil ajakirja Pikker legendaarses lisas Käkker
üllitas kahtepidi samaseid mõtestatud ridu inimene nime elik pigem
varjunimega Madis Muhk. Ei suutnud isegi Pikri veteranid enam autorlust
meenutada, Veiko Märka oletas Kalju Kangurit. Laaban see ilmselt polnud,
tema askeldas toona ju teisel pool raudset eesriiet, samuti ei ole ma korduvale
otsimisele vaatamata leidnud Eludroogide-raamatust sõnu oakakao, ebahabe
või ajaloosoolaja. Aga kurat teab, kusagil võivad ka need olemas
olla, raamatu 450 teksti on ju valitud umbes 5000 seast, mille hulgas,
tõsi küll, ka paras ports rootsikeelseid.
Laabani
palindroomides on kohati “satanismi” hõngu selle
väljendi parimas mõttes, sellist noort kõhetavat
rõõmu, mis valdab, kui altariornamendist tipul seisva viisnurga
avastad.
Proovige aduda: Ropu urinaga lapsi tootis palagani ruupor
(lk 66); Liitperssest nirp, ilutu, tulutu, tuli printsess-reptiil (lk 50);
Neeger, usu! Sure, geen! (lk 48); Sirel, tihene Vene Hitleris! (lk 42); See
aval laip asugu sugusapi all-ava ees (lk 34).
Selle kena kujundusega
ning põhjaliku järelsõnaga raamatu
läbitöötamine teeb ajule head vähemalt sama palju, kui
estampgraafika või plaatfotograafiaga tegelemine.
