17.07.2009, 00:00
Ilus, imeline ja väärtuslik Milk
Mele Pesti kirjeldab kaks Oscarit saanud filmi “Milk” vastuvõttu eri maades ja näitab, mis sellest maa enda kohta järeldub.
“Milk”
Režissöör Gus Van Sant. Osades Sean Penn,
Emile Hirsch, Josh Brolin jt.
Kinos Sõprus alates 10. juulist.
“Milki” noor stsenarist ja produtsent Dustin Lance Black
ütles oma Oscari-kõnes nii: “Ma usun, et kui Harvey’t
ei oleks meilt 30 aastat tagasi ära võetud, oleks ta tahtnud, et ma
ütleksin kõigile geidele ja lesbidele, kes meid täna
õhtul kuulavad: te olete ilusad, imelised väärtuslikud
inimesed ja hoolimata kõigest, mida teile öeldakse – Jumal
armastab teid.”
Nende Harvey Milki sõnadega hoidis
Black minu arvates eelmise aasta parima filmi “Milk” kangelase,
gei-aktivist Harvey Milki lippu kõrgel. Kahjuks ei ole väga suur
osa 21. sajandi maailmast veel niigi kaugel, et isegi sõnu
“gei” ja “lesbi” välja kannatada ning nii ei
saanud näiteks India, Malaisia ja veel 51 Aasia riigi
seksuaalvähemused endale suunatud julgustavat sõnumit kätte.
Nimelt pidas SAT-TV edastajafirma Star vajalikuks süütu
Oscari-tseremoonia lindistust tsenseerida, et õudsed g- ja
l-sõnad ometi välja ei kostuks. “Lõpetage nende
sõnade tsenseerimine, mis defineerivad, kes ma olen,” kirjutas
selle peale üks Malaisia kunstikriitik avaliku kirja meediakanalitele.
“Milk” on ülihaarav film: emotsionaalne ent mitte
odav, ajastutruu ja autentne, ent kuivusest sama kaugel kui kevadine soo.
Lisaks kõigele sellele on “Milk” ka otsekui lakmuspaber:
vastukaja pealt saab vaadata, kui kaugele kajaja enda või teda
ümbritseva sootsiumi peas tolerants seksuaalvähemuste suunas on
arenenud. Kui Aasias kõlab otsustajate kõrvadele sõna
“gei” veel roppusena, siis näiteks Hollandis ei ole gei-teema
üldse enam piisav ajend, millele vastu kajada. Meedia rääkis
seal pigem Sean Penni tipprollist hämmastavast sisseelamisest ja Milki
kaasa toodud vabanemise ja uute lootuste õhustikust, mille
tänapäevane paralleel on Obama võimuletõus.
Mina nägin “Milki” hoopis Portugalis ja sealses
katoliiklikus õhkkonnas on Milki 70ndatel peetud võitlus endiselt
aktuaalne. “Mõtle, me käisime kolme sõbraga seda
vaatamas,” pööritas 26-aastane insener Ricardo baarileti
ääres silmi ja tegi jälestust väljendavaid žeste.
Pärast väikest arutelu oli ta nõus, et “tegelikult ei
olnud ju halb film”, aga Portugali mehele on õudne katsumus koos
meessoost sõpradega suures plaanis suudlevaid geisid näha. Samas:
Lissaboni suurim päevaleht ei pidanud paljuks saata San Franciscosse oma
reporter Harvey radadele reportaaži kirjutama ja filmisündmusest pool
laupäevalisa täis kirjutada.
Ja Eesti vastukaja... Vox
populi ehk Delfi Oscari-uudise esimesest kolmest kommentaarist kaks kirusid
pederaste (ja kolmas teatas: “keda kotib kuradi jobu”).
Tõestatud sai aimatav, et oma elu vähemuste eest andnud Milki
töö viljad on ka meie kandis tänaseni toorevõitu. Niisiis
tasuks siingi elementaarne üle korrata: see, kellega inimene magab,
kätt hoiab, kodu jagab, lähedaseks peab, on täielikult tema enda
asi. Absoluutselt vale on keelata inimesele põhiõigusi –
kas või näiteks abiellumist, kellega ta tahab –
soopõhiselt.
Tulevikus tunduvad praegused piirangud ja
geide-vastane vägivald (homofoobsemates Ameerika osariikides näitab
vägivald seksuaalvähemuste vastu paraku veel tõusuteed) meie
lastelastele ilmselt sama hämmastavad ja uskumatud kui mineviku
inimsusevastased kuriteod praegu meile. Vähemuste väljaastumised,
olgu
need siis poliitilised või performatiivsed, võivad küll
korralikku kodanikku häirida, aga neid ei ole eetiline hukka mõista
või oma nurka ajada täpselt nii kaua, kuni kõigi
põhiõigused on ühiskonnas tagatud.
Gus Van Santi
režissöörikäekiri on “Milkis” tema varasematest
töödest üsna erinev. Ehk siis need, kes otsekui reaalajas
kulgevat ülirealistlikku “Elevanti” natuke igavaks või
vähefilmilikuks pidas, ei pea “Milki” kartma – see on
märksa kiirema montaažiga, elavam ja kirevam film. Alles on aga Van Santi
oskus anda päriselt elus sündivaid asju edasi oma nõksuga ja
nii, et puudutab tõsiselt. Aastakümneid plaanitud filmi tehti
väga detailitruult, mitmete Milki võitluskaaslaste juhendamisel
ärkab 70ndate San Francisco legendaarne Castro tänava piirkond filmis
uuesti ellu. Filmi edu põhivõti on aga kindlasti Sean Penn, kelle
tegelaskuju õrnust, elulisust, diskreetselt elujaatavat
mängulisust, potentsi ja kergelt värelevaid nõrkusi on
võimatu õieti sõnadega edasi anda. Seda tuleb lihtsalt
vaadata.