Mudlumi äsjailmunud jutustus “Ilus Elviira” kannab kaanel žanrimääratlust “burleskne jutustus”. Kui juba autor on seda nii tähtsaks pidanud, et kaanel rõhutada, siis järelikult on oluline sellest aru saada. Burlesk ise on groteskne, (enese)irooniline, lõbus, kurbnaljakas, tragikoomiline kunstiliik, millel on olnud oma hiilgeajad, tõusud ja langused. Ajakirjanduse lihtsustatud arusaamises on burlesk ja striptiis nagu kaksikud, burleskis on naised lihtsalt volüümikad ja kolm kohta ihul jäävad alati kaetuks. Kuid “Ilus Elviira” ei ole burlesk, selleks on seal liiga vähe ülevõlli panemist ja laia joont. Nii et “burleskne” – burleski elemente kasutav – on tõepoolest täpne väljend.

Ometi ei anna seegi veel raamatu lugemiseks võtit, sest burlesksus ei ole Eestis midagi esimesel pilgul mõistetavat, pigem vastupidi. Jutustuse pealkiri, keel, romantiline ja õhkav toon näitavad aga suunda otse romantilise kirjanduse poole. Ja see värk on juba eestlase kirjanduslikus DNAs sees. Veel täpsemalt on tegu sentimentaalse kirjanduse algollusega. Eestlastele on see tuntud “Vaga Jenoveeva” tüüpi teoste kujul. Kreutzwald mugandas nimetatud loo eesti keelde saksa rahvaliku autori G. O. Marbachi järgi (“Wagga Jenowewa”). See oli tundeline lugu krahvipreili Jenoveeva kurvast saatusest. Aga neid vagasid ja ilusaid naisterahvaid, kelle luhtaläinud elujärje üle sai nii kurvastada kui sealt ka õpetliku iva leida, oli meie esivanemate lugemislaual üsna palju. Ja sõnad “kurb” ja “kurbus” korduvad ka “Ilusa Elviira” tagakaanel autoritekstis. Nii et “Ilusa Elviira” juured on saksa sentimentalismis, mida mugandasid nii Lydia Koidula kui lauluisa, kuid selle esitusviis on burleskne.

Niisiis jutustab Mudlum bravuurses toonis, kuid vanaaegses keeles ja meeles loo kauni naisterahva saatusest tänapäeva Eestis. Maalt pärit Elviira on kehalt ja näolt ­kaunis: “üsnagi kumer ja ümar” ning “rinnakas ülearugi”, tal on uhked juuksed ja kärsitu hing. “Talle meeldisid ilusad asjad ning üle ­kõige meeldisid talle ilusas purgis kreemid.” Aina tahab ta lõbusalt aega veeta, nagu tuntud rahvalikus laulus lauldakse: “Kus lauldi ja tralliti, sinna veri vedas Roberti.” Elviira kohtab baarides ja restoranides neid Roberteid nii palju, et lugejal läheb arvepidamine sassi, aga autor märgib, et Elviira elust jookseb mehi läbi “umbes saja ringis”. Elviiral on meestega halb õnn. Need ei jää tema juurde pidama.

Autor kirjutab küll, et Elviira kultuurihuvi piirdus “kõrtside ja kreemidega”, kuid see pole vist päris tõsi. Kui Elviiral tekib suur huvi kodukujundamise vastu, siis uurib ta Soome, Inglise ja Prantsuse sisekujundusajakirju ja analüüsib teraselt nende sisu, oma välismaa peikadega saab ta alati suheldud, jalutab mööda Nizza sumedaid tänavaid, unistustes näeb ta enda kõrval lamamas kuulsat meresõitjat Thor Heyerdahli, rääkimata siis juba tema elust läbi käinud suurest hulgast kultuuritegelastest.

Elviira lugu on kurbnaljakas, täis vaimukaid episoode, teraseid tähelepanekuid ja soravalt jutustatud. See on lugu naisest, kes elab oma elu ilma, et oskaks enese väärtust hinnata ning laseb ennast meestekarja poolt ära kasutada. Sest need mehed aina võtavad Elviiralt, ilma midagi vastu andmata – kes raha, kes soojust, kes viina ja suitsu, kes seltsi – kuid kaovad kohe, kui aeg on otsus langetada. Ega Elviira ka mingi commitment’i-kangelane pole, ta on kärsitu, tõmbab suitsu, joob konjakit, armastab kõrtsis istuda ja jätab jobud mehed lihtsalt maha või viskab nad välja. Õnn aga, isegi siis, kui see õhtul juba käeulatuses paistab olema, on hommikuks haihtunud nagu udu.

Nagu autor ütleb, tuli välja “ilus ja kurblik jutustus noorele ja vanale, iseäranis õpetuseks tütarlaste emadele, hale lugu ühe naisterahva ilmsüita kannatamisest”. Raamat on pikitud autori vaimukate, vahel teesklevalt naiivsete filosoofiliste arutlustega elu üle, korra mainitakse koguni Alexis de Tocqueville’i, romantismi kaasaegset ja vabaduse ning demokraatia eestkõnelejat.

Priit Hõbemägi