Lisaks omapärase kohaliku miljöö kadumisele toob eriti jalgpall kaasa uskumatu autostumise ja lärmi, aga ka kuritegevuse kasvu.

Nii Maarjamäe uus kui Nõukogude ajast pärit memoriaal on meie maastikuarhitektuuri tundlikemad ja suurejoonelisimad näited, mis ilmestavad koos saksa surnuaia ning ajaloomuuseumi skulptuuride aiaga meie ajaloo eripalgelisust. Kuigi Pirita teele on lubatud juba varem ehitada mitmeid ebaväärika arhitektuuriga maju (näiteks Metro Kapitali vingerdav Meerhofi kvartal) ja veelgi varem müüdi elamukrunte looduskaitsealusesse Windecki parki, siis peaks linn ja riik suutma alal hoida ka ilu ja teisi hapraid kihte, nagu hingerahu pakkumine.

Selliste objektide juures nagu memoriaal on tähtsal kohal vaated, aga ka atmosfäär. Jalgpallihall ei ­väärista kompleksi mingil määral, vaid ­rikub kõik ära. Lisaks visuaalse ilme kadumisele võib oletada, et paljud lapsevanemad hakkavad ­mälestusmärgi ette parkima ja pühamu pidulikust kaldteest saab transiittee trenni minekuks. Ka hävineb mäe otsas ­osati Maarjamäe aedlinn, mille teevad õdusaks rohelus, väikesed majad, vaiksed tänavad. Inimesed hakkavad elama praktiliselt autoparklas ja ohutust lapse kelguga vedamisest ei ole enam juttugi.

Pelgulinna kogemuse põhjal võin julgelt öelda, et lisaks omapärase miljöö kadumisele toob eriti jalgpall kaasa uskumatu autostumise ja lärmi, aga ka kuritegevuse kasvu. See, et tihti kutsume kõnniteedel parkijaile politseid ja et mina sain ühe „sportlase“ papalt löögi vastu nina ja verd lahmas mitu tundi, on siiski vaid rosin kahtlase linnaplaneerimise ja juhtimise „šokolaadis“. Kõlab jube stereotüüpselt, aga Tallinna raelt palun ma väga tarkust ja läbipaistvust linna kavandamisel ja ka halbade projektide lõpetamist. Ja linnaarhitekt? Kas meil veel töötab selline?