25.01.2008, 00:00
India ookeani pärlipuru
Vaid iga kuues Maldiivide 1200 saarekesest on asustatud, teab imelisi atolle väisanud Martin Hanson.
Maldiivide saarestikus elab kokku 230 000 inimest, mõni kass, paar
koera ning terve hulk igasugust muud ujuvat ja roomavat.
Maldiivid on kunagi nii portugallaste, inglaste, araablaste kui ka indialaste
poolt tallatud saared, kuni ligi 30 aastat tagasi võtsid kohalikud
mehed end kokku ja panid lipu masti. Nimetati riik iseseisvaks ning
tänaseni on olemas Maldiivide Vabariik, sada protsenti islamiusuline ning
alkoholivaba – piiri peale jõudes kirjutatakse iga turistil kaasas
oleva pudeli kohta telegrammkirjas sedel ning konfiskeeritakse jook riigis
viibimise ajaks.
Riik ise on maaliline, liiv rannas valge
nagu 3M-paber ning vesi sinine nagu Navitrolla taevas. Päike kuum ning
õhk värske, kergelt kummelise mekiga.
Inimesed
näevad siin välja otsekui indialaste, asiaatide ja mustade segu,
näost on aga leida ka europiidseid ja indiaanlastele omaseid jooni. Nad on
iseloomult muslimitele mitteomaselt vabameelsed ning mõnusalt
ekstravertsed, kuigi mošeede kontsentratsioon riigis on
hämmastav. Mehed on enamasti kalurid või teenivad elatist
miskite muude turismiga seotud ametitega, naised peavad poodi ja kasvatavad
lapsi. Noor maldiivlane on võrreldes oma eakaaslasega Euroopast
tunduvalt värskema ihu ja hingega, ei suitseta ning leiab oma kaifi
sukeldumisest, surfist või loodusest.
Surfi- ja
sukeldumisparadiis on aga Maldiivid ilma küsimärgita. Mõnusad
korallid ja värvilised rahud on kenamadki kui Austraalias Suurel Vallrahul
ning siin on võimalus kohata kultuslikku Valge Haid. Igal pool, kuhu
pilgu heidad, lõikab keegi lainet. Ja kuratlikult osavalt.
230 000 elanikust, kes ennast Maldiivide kodakondsusega ehivad,
elab veerand pealinnas Males. Pole ühtegi teist riiki, kellel oleks ette
näidata pealinna jaoks oma saar. Male on aga puhtalt üks saar –
betoneeritud saareservad on linna piirideks ning linnast ära
pääseb vaid paadiga.
Males viibimise ajal valdab mind
pidevalt mingi kahtlane klaustrofoobia, olgu see siis tingitud
tihedalt kokku pressitud kõrghoonetest, mille vahelistel tänavatel
vurab selgelt liiga palju autosid ja rollereid, või tundest, et kui
liiga kiire sammuga vehkima asud, siis ei saa enam pidama ning kukud üle
“maailma” ääre. Sest olgem ausad: Males olles
võibki Male täiesti vabalt kogu maailmaks kujutadagi.
Kõrvalsaarel, kuhu pääseb ühe dollariga, asub lennujaam
ning on kõrtsud, kust loomulikult ühtegi drinki ega õlut ei
saanud. Tagasisõit maksis jälle dollari. Teine saar, millele
sõit maksab pool dollarit, on pisut kaugemal ning meenutab veidike
Lasnamäed: tegemist on sõna otseses mõttes magalaga,
kus elab inimene, kes töötab pealinnas, kuid kellele Male on kas
liiga kallis või liiga väike. Ülejäänud 26
atolli oma saarepuruga on enamasti paradiisiilmelised rannahotellide
kompleksid, mis kanajalgadel hütiridadega ookeani taustal juba iseenesest
väsimust peletavad.
Igahommikune liftimuusikat meenutav
palvekutsung minareti ruuporist äratab küll juba kell kuus, mis tihti
ei ole vastavuses sinu plaanidega, aga tõenäoliselt on see parim
aeg, kui jalutada kas siis Male linna tänavatel (kohalikus keeles magu)
või mööda saare liivarandu. Mõõn on algamas ning
päike juba kõrgel: imeline aeg esimeseks supluseks või
söögiks.
Toit on Maldiividel suhteliselt odav:
restoranis soovitan “komplektlõunat” üksi mitte
võtta või siis arvestada, et see koosneb tihti umbes viiest
elemendist, tohututest portsudest. Kogu köök baseerub nagu mujalgi sa
mas regioonis riisil, ning siis sinna juurde võimalikult erinevad
vürtsikad kastmed, pajad ja lisandid. Süüakse kätega
või haaratakse toit selleks murtud pannkoogileivale, ja süüa
kohalikud armastavad, seda on nii näha kui ka kuulda, aga ikka on nad
pisikesed kui ondatrad.
Valge jaoks on kolm kilo aga
minimaalne, mis sel kaugel saarel juurde tuleb.