26.04.2007, 00:00
Indoneesia pulm ja matus
Indoneesias ei tasu ära põlata lahkete kohalike abi, sest muidu riigi tõelist palet ei näe, tõdevad Maret ja Heiti Hallikma.
PRUUTPAAR: Oli sunnitud indoneesia kommete kohaselt pulmapäeval paastuma. Maret ja Heiti Hallikma
On selge, et kui sinu Indoneesia-puhkus kestab kolm
nädalat, millest vähemalt kaks päeva kulub sinna- ja
tagasisõiduks, pead oma reisi hoolikalt kavandama, et midagigi selle
hiigelriigi kirevast eluolust ja huvitavast loodusest tajuda. Meie
maandusime Jakartas, seega alustasime reisi Jaava saare avastamisega.
Jaava saart iseloomustab esmalt selle tihe rahvastatus. Indoneesias elab veidi üle 220 miljoni elaniku, kellest ligi 100 miljonit (mõnedel andmetel isegi 130 miljonit) elab Jaava saarel.
Kujutlege hetkeks Jaava saart, mis on pindalalt umbes sama suur kui kolm Eestit, aga kus elab 120 – 130 miljonit inimest! Keskmine rahvastikutihedus ühe ruutkilomeetri kohta on seal ligi 980 inimest. Tundub, nagu ei mahuks saarele üldse muud kui inimeste elamud. Kuid ei, lisaks on saarel ohtralt riisipõlde ning tegevvulkaanide läheduses on kohati alasid, kus kilomeetrite kaupa asustust ei ole. Linnad aga on rahvarohked ja kärarikkad koos lakkamatu motorollerite vooluga tänavatel.
Jakartas viibides saime pooljuhuslikult endale teejuhiks laitmatut inglise keelt kõneleva üliõpilase, kes meiega lahkesti linnas ringi traavis ja ”tõelist Jakartat” näitas. Tõesti, ise sellistesse paikadesse ei oleks osanud minna. Alustasime kitsaste rahvarohkete tänavatega hiinalinnast (Glodok), kontrastiks kohe kõrval vanalinn (Koto). Vanalinna iseloomustavad suured koloniaalstiilis majad, mis on sinna ehitatud pikka aega maad valitsenud hollandlaste poolt. Pärast nende lahkumist on vanalinn aga tasapisi, ent kindlalt lagunenud ja nii seisavad mitmed uhked ehitised tühjalt endisi hiilgeaegu meenutades.
Sealsamas asub ka suur puulaevade sadam, kuhu meiegi uudistama läksime. Tee sadamasse tasub eraldi meenutamist: ühel heal hetkel keerasime tänavalt kõrvale ja leidsime endid keset vaiadele püstitatud majakesi sadama ääres. Mööda kitsaid laudteid kõndides tundus, et astume läbi otse sealsete elanike kodudest – seal nad päeva õhtusse saates kükitasid, läbisegi pead-jalad koos, ning ei lasknud ennast üldse häirida äkitsi kuskilt ilmunud suurtest valgetest fotoaparaatidega inimestest.
Suurte puust laevadega sadam ja lühikese bajai-sõidu (kolmerattaline mootortakso) kaugusel asuv kalaturg koos sealsete söögikohtadega (warung) jätsid samuti kustumatu mulje.
Jaava saare ühest otsast teise sõitsime öise rongiga, mille kõrgeima, executive-klassi vagun oli küllalt puhas ning mugavate reguleeritavate istmetega. Sihtkohta – Yogyakartasse – jõudsime kell 4 hommikul, kuid polnud karta, et pimedas õiget peatust ei leia – aegsasti enne tulid lahked vagunisaatjad meile teed jagama ja peatusest märku andma. Niisamuti polnud veel pimedas varahommikuses linnas kartust, et ei leia majutuskohta – jälle leidus abivalmis kohalik, kes meiega sobivat hotelli otsis, käies nurisemata läbi viis erinevat, enne kui endale sobiva leidsime.
Yogyakarta läheduses asub Merapi vulkaan, mis veel pool aastat tagasi väga aktiivselt tegutses. Nüüdki ”sülitas” Merapi varahommikul enne päikesetõusu meie auks natuke hõõguvat laavat välja. Järgmise päeva hommikul jõime hommikukohvi juba uut muljetavaldavat vaadet imetledes: suure vana vulkaani kraatri põhjas asuv suitsev Bromo ning selle taga Jaava saare kõrgeim tipp Semeru. Bromo kraatri servale vänget väävlisuitsu lähemalt nuusutama ei olnud ka raske ronida.
Lennukiga Sulawesile maandudes olime aga korraga nagu teises maailmas. Meil oli plaanis minna vaatama üht Indoneesia tähelepanuväärseimat etnilist gruppi t orajaid, kes elavad saare lõunaosas, Toraja mägismaal (Tana Toraja). Õnnekombel sattusime just täpselt ajale, mil torajatel olid käimas kuulsad matusepidustused. Tavaliselt nn märjal aastaajal (oktoobrist märtsini) neid ei korraldata, kuid jaanuari lõpp – veebruari algus sellel aastal ei olnud üldse nii märg ja nii me keset pidustusi sattusimegi.
Torajad austavad oma kadunukesi suurejooneliste pidustustega. Mida auväärsem tegelane, seda suuremad pidustused. Peo käigus tapetakse mitukümmend siga ning vastavalt surnu isiku tähtsusele ka paras arv pühvleid. Et matuste korraldamine on üsna kulukas, ei toimu need tavaliselt enne, kui kodakondsed on pidustusteks vajaliku hulga raha kokku korjanud.
Kadunukest hoitakse senikaua kirstus kõige auväärsemas kohas – pere magamistoas, sooja kliima tõttu prepareerituna eriliste taimedega. Mõnikord võib periood surmast kuni pidustusteni võtta lausa paar aastat.
Kui siis aga pidustuste aeg kätte jõuab, püstitatakse maja ümber suured ajutised bambusest katusealused ning rahvast voorib kokku tuhandeid. Tullakse jala, mootorrattaga ning autokastides. Tassitakse sigu ja veetakse pühvleid, mis sealsamas veristatakse ja liha vastavalt isikute tähtsusele jaotatakse.
Veidi eemal käib usin kohaliku rahvustoidu valmistamine: sealiha lõigatakse tükkideks, segatakse soola, maitsetaimede ja verega ning topitakse siis bambustorudesse ja pannakse tule kohale küpsema. Matustelt ei tohi keegi tühja kõhuga lahkuda, see oleks pererahvale ja kadunukesele suureks häbiks. Rahvas istub, vaatab, joob bambustorudest kohalikku palmiveini ja ootab süüa. Väga Tähtsad Isikud ning perekond istuvad teistest eraldi. Meid viiakse omakseid tervitama ning Josephi õpetusel kingime neile austuse märgiks ploki kohalikke nelgisigarette.
Matusepidustused vältavad mitu päeva ning kulminatsiooniks on kadunukese kirstu kandmine perekonna hauakambrisse. Jah, reeglina surnukehi maha ei maeta, vaid paigutatakse kas looduslikesse või tehiskoobastesse, mida valvavad elusuuruses puukujud – tau tau’d – aardeküttide maiuspalad. Imelikul kombel on kirik (torajad on katoliiklased, samal ajal kui valdav enamik indoneeslasi on moselmid) leppinud selle kohaliku kombetalitusega, ainult loomade avalikku veristamist on viimasel ajal veidi piiratud.
Õhtul hotellis proovisime palmiveini ka ise. Et see säilib vaid 24 tundi, soovitas giid meil hotellist küsida, siis on kindel, et saame värsket. Noor mees retseptsioonist istuski ratta selga ja sõitis veini tooma. Veidi aja pärast oli ta tagasi, käes kilekott, kus vein lahtiselt sees loksus.
Järgmisel päeval ootasid meid ees aga pulmad. Vastupidi matustele kestavad pulmad vaid ühe päeva ja külaliste arv on mingil määral piiratud. See tähendab, et pead tundma vähemalt kedagi, kes on kutsutud, et saaksid ise külalisena pulma minna. Külalisi aga võivad kutsuda pruudi ja peigmehe vanemad ja ka tädid ning onud. Meie giid Joseph oli pruudi onu naaber ja seega ka kutsutu, nii saime meiegi pulma minna.
Ka selle tseremoonia tarbeks oli pruudi maja ümber püstitatud hulgaliselt varjualuseid. Pruutpaar ise oli kirikus koos lähemate sugulastega ning ülejäänud rahvas jällegi istus, jõi palmiveini ja ootas. Ilusates kirevates rahvarõivastes pruutneitsid sagisid ringi ning tseremooniameister istus mikrofoni ühes käes ja sigaretti teises käes (Indoneesia meestest pidi 99 protsenti suitsetama) hoides valveasendis.
Kuni pruutpaari tulekuni olime pulmakülaliste peamiseks uudistamisobjektiks meie, valgenahalised. Ja si is nad tulid! Pruut meile harjumuspärases valges kaharas kleidis, ise kriitvalgeks võõbatud, ja peigmees mustas ülikonnas. Pruutneitsitest moodustati kirev spaleer, millest möödudes pruutpaar ja nende vanemad spetsiaalselt valmis seatud katusealuses istet võtsid. Tseremooniameister pidas pika kõne ja siis suundus pruutpaar rahvariietesse ümber rõivastuma – kirikusse ei tohtivat rahvarõivaid selga panna.
Seni aga lõbustas külalisi rahvamuusikaansambel ja toimus oksjon, mille käigus leidis uue omaniku nii mõnigi suur lihakäntsakas ning seapea. Pruudi onu pidas pika kõne ning siis saabus pruutpaar tagasi, riietatuna kenadesse kuldsetesse rahvarõivastesse. Keegi rääkis veel midagi ja äkki sai ametlik osa läbi. See tähendab, et laudadelt võeti katted maha ja rahvas tormas toidulaua äärde. Meid ei pannud keegi enam tähele. Seisime arglikult rahva seljataga, oodates pääsu laua juurde. Kui kohalikel olid taldrikud kuhjaga täis laaditud, tulime ka meie meelde ning vanad naised juhatasid meid laua äärde.
Pruutpaar istus terve aja surmtõsiste nägudega ning vaatas kogu seda sagimist pealt – süüa nemad sellel päeval ei tohtinud. Söök söödud, pandi taldrikud virna, öeldi pruutpaarile aitäh, anti üle kingitus (rahaümbrik) ja oligi kojuminek. Üldiselt on sealmaal nii kombeks – jutuajamise aeg on siis, kui söök valmib, pärast sööki aga lõpeb külaskäik kiiresti. Nii ka meie poetasime ümbriku viiekümne tuhande ruupiaga kingikorvi ning jätsime pruutpaariga hüvasti.
Järgmise päeva kulutasime omal käel vanu koobashaudu uurides, käies pühvliturul ning imetledes hingematvaid vaateid mägede nõlvadel asuvatest riisipõldude terrassidest ja torajade huvitavatest ehitistest. Tänud siinkohal giid Josephile, kes oli tõesti väärt giid, soovitame soojalt (www.geocities.com/torajatongan).
Jah, pärast Sulawesil käiku ei tahtnud enam mõeldagi Jaava saare kärast ja sagimisest. Nii otsustasime viimase osa oma puhkusest veeta Lombokil ning selle vahetus läheduses asuvatel pisitillukestel Gili saartel. Gili Trawangan oma suurepäraste bangalote, hea toiduga restoranide ning sukeldumiskeskustega pani kirsi meie puhkusetordile.
Jaava saart iseloomustab esmalt selle tihe rahvastatus. Indoneesias elab veidi üle 220 miljoni elaniku, kellest ligi 100 miljonit (mõnedel andmetel isegi 130 miljonit) elab Jaava saarel.
Kujutlege hetkeks Jaava saart, mis on pindalalt umbes sama suur kui kolm Eestit, aga kus elab 120 – 130 miljonit inimest! Keskmine rahvastikutihedus ühe ruutkilomeetri kohta on seal ligi 980 inimest. Tundub, nagu ei mahuks saarele üldse muud kui inimeste elamud. Kuid ei, lisaks on saarel ohtralt riisipõlde ning tegevvulkaanide läheduses on kohati alasid, kus kilomeetrite kaupa asustust ei ole. Linnad aga on rahvarohked ja kärarikkad koos lakkamatu motorollerite vooluga tänavatel.
Jakartas viibides saime pooljuhuslikult endale teejuhiks laitmatut inglise keelt kõneleva üliõpilase, kes meiega lahkesti linnas ringi traavis ja ”tõelist Jakartat” näitas. Tõesti, ise sellistesse paikadesse ei oleks osanud minna. Alustasime kitsaste rahvarohkete tänavatega hiinalinnast (Glodok), kontrastiks kohe kõrval vanalinn (Koto). Vanalinna iseloomustavad suured koloniaalstiilis majad, mis on sinna ehitatud pikka aega maad valitsenud hollandlaste poolt. Pärast nende lahkumist on vanalinn aga tasapisi, ent kindlalt lagunenud ja nii seisavad mitmed uhked ehitised tühjalt endisi hiilgeaegu meenutades.
Sealsamas asub ka suur puulaevade sadam, kuhu meiegi uudistama läksime. Tee sadamasse tasub eraldi meenutamist: ühel heal hetkel keerasime tänavalt kõrvale ja leidsime endid keset vaiadele püstitatud majakesi sadama ääres. Mööda kitsaid laudteid kõndides tundus, et astume läbi otse sealsete elanike kodudest – seal nad päeva õhtusse saates kükitasid, läbisegi pead-jalad koos, ning ei lasknud ennast üldse häirida äkitsi kuskilt ilmunud suurtest valgetest fotoaparaatidega inimestest.
Suurte puust laevadega sadam ja lühikese bajai-sõidu (kolmerattaline mootortakso) kaugusel asuv kalaturg koos sealsete söögikohtadega (warung) jätsid samuti kustumatu mulje.
Jaava saare ühest otsast teise sõitsime öise rongiga, mille kõrgeima, executive-klassi vagun oli küllalt puhas ning mugavate reguleeritavate istmetega. Sihtkohta – Yogyakartasse – jõudsime kell 4 hommikul, kuid polnud karta, et pimedas õiget peatust ei leia – aegsasti enne tulid lahked vagunisaatjad meile teed jagama ja peatusest märku andma. Niisamuti polnud veel pimedas varahommikuses linnas kartust, et ei leia majutuskohta – jälle leidus abivalmis kohalik, kes meiega sobivat hotelli otsis, käies nurisemata läbi viis erinevat, enne kui endale sobiva leidsime.
Yogyakarta läheduses asub Merapi vulkaan, mis veel pool aastat tagasi väga aktiivselt tegutses. Nüüdki ”sülitas” Merapi varahommikul enne päikesetõusu meie auks natuke hõõguvat laavat välja. Järgmise päeva hommikul jõime hommikukohvi juba uut muljetavaldavat vaadet imetledes: suure vana vulkaani kraatri põhjas asuv suitsev Bromo ning selle taga Jaava saare kõrgeim tipp Semeru. Bromo kraatri servale vänget väävlisuitsu lähemalt nuusutama ei olnud ka raske ronida.
Lennukiga Sulawesile maandudes olime aga korraga nagu teises maailmas. Meil oli plaanis minna vaatama üht Indoneesia tähelepanuväärseimat etnilist gruppi t orajaid, kes elavad saare lõunaosas, Toraja mägismaal (Tana Toraja). Õnnekombel sattusime just täpselt ajale, mil torajatel olid käimas kuulsad matusepidustused. Tavaliselt nn märjal aastaajal (oktoobrist märtsini) neid ei korraldata, kuid jaanuari lõpp – veebruari algus sellel aastal ei olnud üldse nii märg ja nii me keset pidustusi sattusimegi.
Torajad austavad oma kadunukesi suurejooneliste pidustustega. Mida auväärsem tegelane, seda suuremad pidustused. Peo käigus tapetakse mitukümmend siga ning vastavalt surnu isiku tähtsusele ka paras arv pühvleid. Et matuste korraldamine on üsna kulukas, ei toimu need tavaliselt enne, kui kodakondsed on pidustusteks vajaliku hulga raha kokku korjanud.
Kadunukest hoitakse senikaua kirstus kõige auväärsemas kohas – pere magamistoas, sooja kliima tõttu prepareerituna eriliste taimedega. Mõnikord võib periood surmast kuni pidustusteni võtta lausa paar aastat.
Kui siis aga pidustuste aeg kätte jõuab, püstitatakse maja ümber suured ajutised bambusest katusealused ning rahvast voorib kokku tuhandeid. Tullakse jala, mootorrattaga ning autokastides. Tassitakse sigu ja veetakse pühvleid, mis sealsamas veristatakse ja liha vastavalt isikute tähtsusele jaotatakse.
Veidi eemal käib usin kohaliku rahvustoidu valmistamine: sealiha lõigatakse tükkideks, segatakse soola, maitsetaimede ja verega ning topitakse siis bambustorudesse ja pannakse tule kohale küpsema. Matustelt ei tohi keegi tühja kõhuga lahkuda, see oleks pererahvale ja kadunukesele suureks häbiks. Rahvas istub, vaatab, joob bambustorudest kohalikku palmiveini ja ootab süüa. Väga Tähtsad Isikud ning perekond istuvad teistest eraldi. Meid viiakse omakseid tervitama ning Josephi õpetusel kingime neile austuse märgiks ploki kohalikke nelgisigarette.
Matusepidustused vältavad mitu päeva ning kulminatsiooniks on kadunukese kirstu kandmine perekonna hauakambrisse. Jah, reeglina surnukehi maha ei maeta, vaid paigutatakse kas looduslikesse või tehiskoobastesse, mida valvavad elusuuruses puukujud – tau tau’d – aardeküttide maiuspalad. Imelikul kombel on kirik (torajad on katoliiklased, samal ajal kui valdav enamik indoneeslasi on moselmid) leppinud selle kohaliku kombetalitusega, ainult loomade avalikku veristamist on viimasel ajal veidi piiratud.
Õhtul hotellis proovisime palmiveini ka ise. Et see säilib vaid 24 tundi, soovitas giid meil hotellist küsida, siis on kindel, et saame värsket. Noor mees retseptsioonist istuski ratta selga ja sõitis veini tooma. Veidi aja pärast oli ta tagasi, käes kilekott, kus vein lahtiselt sees loksus.
Järgmisel päeval ootasid meid ees aga pulmad. Vastupidi matustele kestavad pulmad vaid ühe päeva ja külaliste arv on mingil määral piiratud. See tähendab, et pead tundma vähemalt kedagi, kes on kutsutud, et saaksid ise külalisena pulma minna. Külalisi aga võivad kutsuda pruudi ja peigmehe vanemad ja ka tädid ning onud. Meie giid Joseph oli pruudi onu naaber ja seega ka kutsutu, nii saime meiegi pulma minna.
Ka selle tseremoonia tarbeks oli pruudi maja ümber püstitatud hulgaliselt varjualuseid. Pruutpaar ise oli kirikus koos lähemate sugulastega ning ülejäänud rahvas jällegi istus, jõi palmiveini ja ootas. Ilusates kirevates rahvarõivastes pruutneitsid sagisid ringi ning tseremooniameister istus mikrofoni ühes käes ja sigaretti teises käes (Indoneesia meestest pidi 99 protsenti suitsetama) hoides valveasendis.
Kuni pruutpaari tulekuni olime pulmakülaliste peamiseks uudistamisobjektiks meie, valgenahalised. Ja si is nad tulid! Pruut meile harjumuspärases valges kaharas kleidis, ise kriitvalgeks võõbatud, ja peigmees mustas ülikonnas. Pruutneitsitest moodustati kirev spaleer, millest möödudes pruutpaar ja nende vanemad spetsiaalselt valmis seatud katusealuses istet võtsid. Tseremooniameister pidas pika kõne ja siis suundus pruutpaar rahvariietesse ümber rõivastuma – kirikusse ei tohtivat rahvarõivaid selga panna.
Seni aga lõbustas külalisi rahvamuusikaansambel ja toimus oksjon, mille käigus leidis uue omaniku nii mõnigi suur lihakäntsakas ning seapea. Pruudi onu pidas pika kõne ning siis saabus pruutpaar tagasi, riietatuna kenadesse kuldsetesse rahvarõivastesse. Keegi rääkis veel midagi ja äkki sai ametlik osa läbi. See tähendab, et laudadelt võeti katted maha ja rahvas tormas toidulaua äärde. Meid ei pannud keegi enam tähele. Seisime arglikult rahva seljataga, oodates pääsu laua juurde. Kui kohalikel olid taldrikud kuhjaga täis laaditud, tulime ka meie meelde ning vanad naised juhatasid meid laua äärde.
Pruutpaar istus terve aja surmtõsiste nägudega ning vaatas kogu seda sagimist pealt – süüa nemad sellel päeval ei tohtinud. Söök söödud, pandi taldrikud virna, öeldi pruutpaarile aitäh, anti üle kingitus (rahaümbrik) ja oligi kojuminek. Üldiselt on sealmaal nii kombeks – jutuajamise aeg on siis, kui söök valmib, pärast sööki aga lõpeb külaskäik kiiresti. Nii ka meie poetasime ümbriku viiekümne tuhande ruupiaga kingikorvi ning jätsime pruutpaariga hüvasti.
Järgmise päeva kulutasime omal käel vanu koobashaudu uurides, käies pühvliturul ning imetledes hingematvaid vaateid mägede nõlvadel asuvatest riisipõldude terrassidest ja torajade huvitavatest ehitistest. Tänud siinkohal giid Josephile, kes oli tõesti väärt giid, soovitame soojalt (www.geocities.com/torajatongan).
Jah, pärast Sulawesil käiku ei tahtnud enam mõeldagi Jaava saare kärast ja sagimisest. Nii otsustasime viimase osa oma puhkusest veeta Lombokil ning selle vahetus läheduses asuvatel pisitillukestel Gili saartel. Gili Trawangan oma suurepäraste bangalote, hea toiduga restoranide ning sukeldumiskeskustega pani kirsi meie puhkusetordile.
Maailma suurim saareriik
Indoneesia koosneb ligikaudu 17 500 saarest, millest kuuel tuhandel elatakse püsivalt. Riigi pindala ulatub kuni 1 919 440 ruutkilomeetrini. Suurimad saared on Sumatra, Jaava (kus asub pealinn Jakarta), Kalimantan, Sulawesi. Eestlased teavad kindlasti paradiisisaart Balit, kohalikud ise eelistavad puhata Lombokil, mis on osa Nusa Tenggara nimelisest piirkonnast Indoneesia idaosas. Nusa Tenggara saarestikku kuulub ka Flores, kuulus erivärviliste kraatrijärvede poolest, ja hiigelvaraanide saar Komodo. Kindlasti ollakse kuulnud ka Ida-Timori-nimelisest saarest, mis visalt oma autonoomsuse eest võitleb, ning Uus-Guineast, mida poolitab Paapua Uus-Guinea riigipiir.
Et Indoneesia asub kolme suure tektoonilise platoo kokkupuutekohas, mis omavahel pidevalt põrkuvad, siis iseloomustab kogu piirkonda tugev seismilisus. Näiteks viimase kuu aja jooksul on sealkandis üles tähendatud juba 120 maavärinat, millest enamik küll jääb kuskile 5 palli tugevuse ümber ning laiemat kõlapinda ei leia. Ja vulkaanid! Kuulsaim neist kindlasti Krakatau, mis asub Sumatra ja Jaava saare vahel ning mille 1883. aastal toimunud plahvatuse tagajärjel paiskus õhku 25 kuupkilomeetrit kive ning tuhka. Vähem teatakse Tambora vulkaani Sumbawa saarel, mille plahvatuse (1815. aastal) tulemusel sai 4200 meetri kõrgusest tipust 2850 meetri kõrgune, ehk siis rohkem kui kilomeeter lendas mäe otsast lihtsalt ära ning 150–180 kuupkilomeetrit kive ning tuhka lendas atmosfääri. Järgmist, 1816. aastat tuntakse selle tõttu aastana, millel ei olnud suve – augustis näiteks sadas Londonis lund. Indoneesia kolmesajast vulkaanist on pidevalt aktiivsed kuuekümne ringis.
Indoneesia koosneb ligikaudu 17 500 saarest, millest kuuel tuhandel elatakse püsivalt. Riigi pindala ulatub kuni 1 919 440 ruutkilomeetrini. Suurimad saared on Sumatra, Jaava (kus asub pealinn Jakarta), Kalimantan, Sulawesi. Eestlased teavad kindlasti paradiisisaart Balit, kohalikud ise eelistavad puhata Lombokil, mis on osa Nusa Tenggara nimelisest piirkonnast Indoneesia idaosas. Nusa Tenggara saarestikku kuulub ka Flores, kuulus erivärviliste kraatrijärvede poolest, ja hiigelvaraanide saar Komodo. Kindlasti ollakse kuulnud ka Ida-Timori-nimelisest saarest, mis visalt oma autonoomsuse eest võitleb, ning Uus-Guineast, mida poolitab Paapua Uus-Guinea riigipiir.
Et Indoneesia asub kolme suure tektoonilise platoo kokkupuutekohas, mis omavahel pidevalt põrkuvad, siis iseloomustab kogu piirkonda tugev seismilisus. Näiteks viimase kuu aja jooksul on sealkandis üles tähendatud juba 120 maavärinat, millest enamik küll jääb kuskile 5 palli tugevuse ümber ning laiemat kõlapinda ei leia. Ja vulkaanid! Kuulsaim neist kindlasti Krakatau, mis asub Sumatra ja Jaava saare vahel ning mille 1883. aastal toimunud plahvatuse tagajärjel paiskus õhku 25 kuupkilomeetrit kive ning tuhka. Vähem teatakse Tambora vulkaani Sumbawa saarel, mille plahvatuse (1815. aastal) tulemusel sai 4200 meetri kõrgusest tipust 2850 meetri kõrgune, ehk siis rohkem kui kilomeeter lendas mäe otsast lihtsalt ära ning 150–180 kuupkilomeetrit kive ning tuhka lendas atmosfääri. Järgmist, 1816. aastat tuntakse selle tõttu aastana, millel ei olnud suve – augustis näiteks sadas Londonis lund. Indoneesia kolmesajast vulkaanist on pidevalt aktiivsed kuuekümne ringis.
