Amsterdami rahvusva­heline dokfilmide festival IDFA on tähtsaim omasuguste seas. 10 päeva, rohkem kui 300 filmi, mille pikkus varieerus mõnest minutist 3,5 tunnini (nii pikalt näidati seadusandja tööd USA osariigis Idahos. Asi ise meenutas Riigikogu infotundi, aga jutt oli sisukam.) Suur osa seansse oli välja müüdud juba enne festivali algust. Seega infoks neile, kes üritust tulevikus külastada kavatsevad – pileteid kohapealt hankides võib hoolega plaanitud programm tundmatuseni muutuda. Aga hullu pole ka sel juhul. Kui juba film on ­IDFA-l, siis ei saa ta päris kehv olla.


Dokke oli tundrast, kõrbest, ööst, rokenrollist ja “Ruhnamast”, Venezuelast ja Valgevenest, kriisikolletest, sõjaväljalt, linnatänavatelt, bordellist, kosmosest, lastehaiglast ja vanadekodust, rokud (rockumentary), mokud (mocumentary), agitdokid ja žanrid, millel polegi veel nime. Mitut IDFA kavas olnud filmi sai näha ka selle aasta PÖFFil (Nömadak TX ja Noor yakuza näiteks) või ETV ekraanil (Kalinovski väljak).


IDFA on igati silmaringi laiendav kogemus; kummati ei oska pärast seda öelda, kus on dokumentaali ja kunstilise filmi või uuriva ajakirjanduse vaheline piir. Selle aasta IDFA publiku hindamislehtedel oli üleskutse – leida filmide hulgast libadokumentaal. Idee oli niiviisi ärgitada arutelu tõe ja vale üle dokumentalistikas, ajal, kui inimeste peal katsetatavad massieksitusrelvad (weapons of mass deception) on enneolematult tõhusad. Kui huvitab, siis ­IDFA veebilehel (http://www.idfa.nl/) saab vaadata ­Noam Chomsky lühivastuseid küsimustele “Miks meedia ei ole enam usaldusväärne?” ja “Kuidas saab ennast kaitsta propaganda vastu?”.


Infoajastu tõde

IDFA direktor Ally Derks meenutab festivali kataloogis, kuidas nad alustasid 1980ndate teisel poolel väikeses ­arthouse-kinos Amsterdami Leidsepleinil. Teemaks oli siis Ida-Euroopa vabanemine ja Amsterdam kubises “vene filmitegijatest”. Filmid olid tselluloidil, 16 või 35 mm lindil. Aastate jooksul on teemadering ja tehnilised võimalused avardunud. Juba praegu on festivalikajastus ja mitmed dokid IDFA veebilehel kättesaadavad, lähiajal kavatsetakse käivitada online-kanal, kus peaksid hakkama jooksma maailma parimad dokfimid.


20 tegevusaasta jooksul on festival horisonte aina laiendanud, esitamata seejuures mingit ühest objektiivsuse pretensiooni. Tööpõld on lai – see on tegelikkus, sh meediategelikkus ja

-valelikkus kõigis oma avaldumisvormides. “ParaDocsi” alaprogramm koosneski eksperimentaalfilmidest, rõhuga žanripiiride avardamisel ja loomingulistel uuendustel.


Meedia objektiivsus on illusioon ja selle paljastamiseks on dokfilm sobiv meedium. Sel aastal esimest korda IDFAt külastanud meisterlavastaja Werner Herzog kasutas lava just cinéma vérité ründamiseks. Tema sõnul dokumentalistika peabki tegelema lavastamisega, kuna film ei ole mingil juhul lihtsalt tegelikkuse taasesitamine.


Herzog juhtis tähelepanu meediakeskkonnale, milles me 21. sajandi alguses elame – virtuaalreaalsus, photo­shopitud pildid, reality-TV. Seejuures tõstis režissöör esile sellise formaadi nagu “Wrestlemania”, mida talle meeldib väga vaadata, kuna see on täielikult väljamõeldud reality vorm. Kultusrežissööri jutt ei olnud kaugeltki teoreetiline. Selle aasta festivalikavas sisaldus näiteks lühike animeeritud moku paarissuusahüpetest (“Ski Jumping Pairs”), kus Soome esindajatena lendasid ühel suusapaaril kahekesi Aki ja Mika Kaurismäki.


Infotehnoloogia arenguga kaasnenud filmiplahvatusel on ka omad varj uküljed – nagu ikka progressil. Festivalil tuli jutuks digitaalajastule tüüpiline toimetamise probleem. Kuna salvestamine on nii odav, siis kipub materjali kogunema hoomamatutes kogustes.


Filmis “State Legislature” tunnevad Idaho rahvaesindajad jällegi suurt muret youtube’iseerumisega kaasnevate privaatsuseriskide pärast – märksõnaks cellphone voyeurism. Kuidas me saame kindlad olla, et naisele ei panda mobiili seelikusaba alla ja... järgmisel hetkel on pilt netis? Idaho rahvaesindajad leidsid, et vaja on seadust täiendada.


Aitab Ameerika avastamisest. Niisugune “jagame mobiilid nagadele laiali ja saadame nad linna peale ja laseme põnevama pildi otse eetrisse” projekt oli mingil ajal kavas Ken Saanil, ESTO TV ja Pimp TV veteranil, kes viimati sai vist pragada “Kõige suurema sõbra” lörtsimise eest. Meie igatahes ootame huviga.


Nipet-näpet

Festivali võidufilme ei õnnestunudki näha – põhjuseks mitte viivitus piletite broneerimisega, vaid tõeliselt lai valik. Isiklikest lemmikutest rääkides meenuvad kõigepealt “Satellite Queens”, mis räägib naisiidolitest, kes raputavad 250 miljoni vaataja ees islami tabusid. Teemaks moslemi mõistes liberaalses Liibanonis toodetav vestlussaade, mis põhineb muide samal formaadil nagu Kanal 2 “Tere õhtust!”. Eesti saatest ei tea, aga Liibanoni analoog pakkus päris üllatava vaatenurga araabia maailma reaalsusele. Huvitava kontrasti tekitas sinna alla nähtud soomlaste film neenetsitest (“Travelling”) – mustvalge, naturalistlik ja antropoloogiline, justkui otse Mark Soosaare festivalilt. Aivo lemmikuks jäi Taani-Soome film “Mechanical Love”, inimeste suhetest robotitega. Filmi üheks peategelaseks on mehhaaniline hüljes, kes vingub kaeblikult, kuid seejuures funktsionaalselt, võimaldades üksikutel memmedel oma hoolitsusvajadust välja elada. Film ei jäänud pärisõudukatele alla.


Veel mõned pildikesed tulevad nädala tagant ette. Lugu ühemehebändidest, kus artist nimega Man From Uranus oma koduaias lastega musitseerib, samas hiilgavad Theremini-virtuoos Ninki V ja soolo-rokenroller Honkeyfinger (“One man in the band”). Coca-Cola külmkapp seljas mööda Himaalaja mägesid rändav nooruk, kes peab kalli aparaadi remonti viima (“The Journey of Red Fridge”). Iisraeli tippspioon, kes lõpetab oma elupäevad Saksamaa kaubamaja lihaletis töötades (“Champagne Spy”). Suurfirmade juhid ja spindoktorid, kes on jäänud kaamera ette seetõttu, et on paremate diilide nimel võtnud ette Türkmenbashi hobuseunenäo – “Ruhnama” tõlkimise ja seda kangesti häbenevad (“Shadow of the Holy Book”). Vanad Kanada bürokraadid selgitamas avaliku halduse olulist toimimisprintsiipi – alusta projekti ja tõuse karjääriredelil, enne kui tulemuste saavutamist saab kontrollida (“Paperland: The Bureaucrat Observed”). Sarajevo inimesed külmas laohoones rääkimas oma sõjamälestusi ja nende peaaegu paaniline soov mitte nimetada nimepidi neid, kes linna pommitasid (“Interrogation”).


Mingit ühtset pilti siit ju kokku ei pane. Ja filmid ise on muidugi kirjeldamatud, muidu poleks neid mõtet tehagi.


* Infotainment – infoteinment, info+meelelahutus; scan – skaneering, tõmmis. Briti bändi The Fall 1993. aasta albumi nimi.


Samal teemal:
“Kanalisatsioon”
, Andres Maimik.


Vaata ka:
“Humanity is overrated”
20 aasta parim film

Publik sai sel aastal hääletada ka 20 aasta jooksul neile enim meelde jäänud dokumentaalfilmi. Auhind (2500 eurot) läks ülekaalukalt Hupert Sauperile, “Darwini õudusunenäo” (fotol) režissöörile. Film rääkib Victoria järve sisse toodud niiluse ahvena uskumatust kohanemisvõimest – tulemuseks oli kõigi teiste järveasukate väljasuremine. Sellesama ahvena filee on maailmas kõrges hinnas – kaubalennukid viivad iga päev kaasa värske püügi ning jätavad maha vahetuskauba: relvad ja laskemoona lugematute sõdade jaoks, mis möllavad Musta Mandri südames. Selle asemel, et viia nälgivatele kohalikele riisi ja ube.
Filmiga üritas autor näidata Suurt Pilti, portreteerida irooniliselt meie “uut maailmakorda”, kus kellegi heaolu kasvab alati kellegi teise allakäigu arvel. Samasuguse filmi oleks saanud teha Sierra Leones, ainult sel juhul oleksid kalade asemel olnud teemandid; Hondurases – banaanid; Liibüas, Nigeerias või Angolas – toornafta. “Mulle tundub, et enamik meist tajub nüüdisaegseid hävitusmehhanisme, aga ei suuda neist silme ette manada terviklikku pilti. Me ei suuda sageli uskuda seda, mida teame,” on autor öelnud.
Filmi on näidatud nii PÖFFil, Prantsuse kultuurikeskuse korraldatud filminädalalal Sõpruses kui ka ETVs.