Ingrid Allikule meeldivad imelikud asjad

Ingrid Allik on keraamik ja Eesti Kunsti­akadeemia pikaaegne õppejõud. Allik on üks jaapanipärase rakukeraamika esimesi tutvustajaid Eestis.

Reedel, 29. märtsil avatakse Eesti Tarbekunsti- ja Disaini­muuseumi trepigaleriis näitus „Mis mind hoiab“. Näitus koondab 27 Eesti keraamiku mõtted kodumaast ja selle tõlgendamise võimalustest keraamika kaudu. Lisaks Ingrid Alliku loomingule on võimalik tutvuda veel Urmas Bereczki, Külli Kõivu, Urmas Puhkani, Laura Põllu ja teiste kunstnike töödega. „Mis mind hoiab“ jääb avatuks 2. juunini 2019.

Vabadus piirides

Varaseim lapsepõlveelamus on sellest ajast, kui alles seisma olin õppinud. Lõgistasin võrevoodit, kuni voodi esikülg väravana avanes. Mäletan seda hirmu- ja joovastusesegust tunnet – maailm avanes mu ees ja ma jäin püsti!

Valgustuslikku vabaduse tunnet olen kogenud kõigi reeglite järgi ikebanat seades – tegutsed, teades, et ka kõik teised variandid on võimalikud, aga valida saad ikka ainult ühe.

Vabadus on tunne.

Rõõm väikestest asjadest

Tunnen nälga naeru ja nalja, hea seltskonna, lumememme ja liivalossi ehitamise, kelgutamise, ujumise, tantsu ja päikese järele.

Sel hommikul, kui kuulsin tuttava inimese vabasurma minekust, säutsus köögiakna taga jasmiinipõõsas rohevint. Kas või selle pärast tasub elada.

Imelikud asjad

Igasugused leiud loodusest, vanakraamipoest, asjad, millest ei tea, milleks need on loodud, võõraste rahvaste asjad, eri värvi ja vormiga asjad, asjade kogumid ja nende vaheline loogika või loogika puudumine inspireerivad mind.

Mererand

Kui lugesin Valdur Mikita metsaraamatut, tahtsin kohe sekundeerida mereääreülistusega. Meri on parem! Mere ääres puhub tuul kõik sääsed ja mutukad laiali.

Mere ääres on veedetud lastega mõnusalt aega, sest seal pole peaaegu mitte midagi neile keelatud. Pluss avar silmapiir, läbi laugude päikesesse vaatamine, endaette olek, oma keha väga ärgas tajumine, kuuma liiva ja külma vee kontrastid, minimaalselt detaile, pea tühjus, lahustumine looduses.

Savi

Üpris juhuslikult olen päris hea eriala valinud – piisavalt väljakutseid, seltsi, rahuldust ja võimalusi pakkuv, teraapiline, sõltumatu ja ei küsi vanusest.

Õnn

Oma kooliaegsesse märkmikku olen kirjutanud: „Kui tahad õnnelik olla, siis ole.“