Inimelu uudisväärtus

Viimasel ajal mõtisklen peaaegu iga õhtul uudiseid vaadates selle üle, millise inimese surm on meile oluline ja millise mitte. Telepilt raporteerib plahvatuses hukkunud rumeenia kaevuritest, muda alla mattunud hiina metrooehitajatest, Iraagis kopteriga õhku lennanud paarist sõjaväelasest. Kuigi sama palju surmasid saab hea tahtmise juures ka kodumaalt kokku koguda.

Iga päev sõidab mõni vastutustundetu kodanik kedagi sodiks; papi jääb diivanil suitsuga magama ja põleb sisse; ja purjakil peaga antakse ühikas ikka nuga või nüri esemega mööda kurki.

Ma ei arva, et olen seepärast võõravaenaja, kui leian, et maanteel auto alla jäänud Jõgevamaa koolijutsi kaotus poleks vähem oluline Austraalias orkaani pildistama läinud totust. Muidugi, auto alla jäämine pole kurioosne ega ka eksootiline. Täiesti ebaseksikas ja argine, kui soovite. Aga see ei tähenda, et see poleks tähtis ja ei vääriks üht minutit “Aktuaalsest kaamerast”. Kas sõjakoldes autoratta alla jäämine on rohkem sangarlik? Kas ei ole mitte igaüks meist ühes väikeses koosluses – sõprade ja pere jaoks – omamoodi kangelane?

Mitte et ootaks ajalehtede surmakuulutuste rubriigi kopeerimist, vaid pigem võrdset kohtlemist ka selles delikaatses diskursuses. Juba keskajal kujutati surmatantsus kõrvuti karglemas kuningat ja kerjust. Milleks peaksime me arvama nüüd, et söör Johni ja Lumumba kõrvale eesti matse (kes on jälle südamlikud vanaemad ja vahvad peoloomad) enam ei mahu?