Päris pisikestel on Sipsik, veidi suurematel Pipi Pikksukk, täiskasvanutel Jumal – meil kõigil on keegi, kellega raskel tunnil kõnelda, keda rinnale surudes uut elujõudu ammutada. Lühidalt öeldes ongi see Anat Govi näidendi „Oh jumal“ mõte. 

Lihtne? Aga see on petlik lihtsus. Iisraeli autori teksti eestindamise (heebrea keelest tõlkinud Margus Alver) ning Draamateatri lavale toomise (lavastaja Mehis Pihla) üle tuleb rõõmu tunda kas või sellepärast, et Govi tekst valiti 2010. aastal Euroopa teatreid ühendava European Theatre Conventioni poolt 120 kõige parema nüüdisaja näidendi hulka.

Kiire kammimine internetis näitab, et Govi lavastamisega, nagu ka mõningase arvustamisega (ehkki need nupud pole tegelikult täisväärtuslikud arvustused), on tegelenud valdavalt juudi kultuuriinstitutsioonid. Mul on hinges kahtlus, et sel võib olla üks lihtne seletus – Govi „Oh jumalat“ mängivad need, keda Põhja-Ameerika või Euroopa kristlike riikide jumalakartlikust traditsioonist lähtudes on raske süüdistada jumala teotamises.

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: