Kõige elusa seadus on sündida, süüa, sigineda ja surra - ses suhtes ei erine "mõistuseta" vagel "arukast" inimesest ega ükski elav olend teisest. Kuna teekond sündimise ja surma vahel on enamasti vaevarikas, täis mõistmatust ja hirme, hakkab maistel teedel rändaja lõpuks muid seadusi otsima. Teejuhte on hulgaliselt, valik on vaba. Valides kristluse, saab peale Looja lisaks veel elamisõpetuse ja terendava taevariigi, aga ka pärispatu ning põrguähvarduse. Pääsemine on siiski võimalik. John Bunyani "Palveänduri teekond" jutustab allegoorilise loo inimese teekonnast maisest hädaorust taevariiki, vaimsest pääsemisest ning igavesest õndsusest. Lavastus "Inimese teekond" on tõlgendus sellest peale Piiblit enimmüüdud kristlikust teosest. Et kõik oleks selge, tuleb alustada algusest.

Saal läheb pimedaks, etendus algab. Ootamatult ergas valgusvihk suunatakse laval seisva mustas ürbis näitleja peale ja ta hakkab kõnelema. Mees räägib ekstaatiliselt, kellelegi kuhugi tühjusse üle vaatajate peade, läbi nende. Kõnevoolu katkestab ootamatu žest, nagu murduks kõnelejal jõnksatades kaelaluu. Nagu murtaks tema sõnad koos peaga. Valgus kustub. Sarnaseid stseene saab kogu etenduse vältel veel ja veelkord näha. Ikka on lava hämar, ikka valgustab üksik prožektor kõnelejat. Nagu Anne Türnpu suvises lavastuses, ainult et veelgi metoodilisemalt. "Inimese teekonnas" on valgusest ja valgustusest saanud võrdväärne partner näitlejate ja heliga. Tumedale tagalavale joonistub valgusest rist, mis väravana avaneb; seinale tekib sillerdav värvideta valgusmäng; piitsahoopidest purskuvad seintele verepritsmete vesised varjud. Valgus kõnnib inimesega kaasa kogu selle ränga ja valulise teekonna. Enamjaolt paistab valgus kõnelejatele näkku, jättes seinale pikaleveninud varje. Alles lõpus paistab tulederida inimese selja tagant, kaotades tema näo ja keha piirjooned.

Inimene asub teele, ta jätab oma naise ja lapsed. Ta on saanud ilmutuse ja lahkub Hävingu linnast. Ta kannab seljas rasket koormat, kuid me ei näe tema piinu, see ei väljendu tema ilmes ega kehas. Ta kannab oma pattu puntrana selajal ja paiskab oma piinad sõnades publikusse. Tume tagasein asub vaatajatele üsna lähedal ja venitab lava pikaks - oma kahemõõtmelisuses meenutab ramp kinolina. Laval valitsev hämarus pressib kogu mänguruumi ussjaks ega soodustagi tegelaste omavahelist suhestumist. Tegelased seisavad enamasti üksteise kõrval näoga publiku poole ja räägivad niimoodi ka teineteisega. Paaril korral toimub ometi näitlejate vahel teatav suhestumine, mingi energeetiline pinge. See on siis, kui neid tavaliselt eraldav väljamõõdetud vahemaa kaob. Kui astutakse ootamatult üksteise ruumi, olgu siis köitega "sisse sõites" või selleks, et sooritada sümboolset jalgade võidmist. See on stseen, kus lihtsalt peab korra peatuma, ja rääkima muusikast. Lavastus on läbikomponeeritud vaimulike rahvalauludega, mis oma ilus ei paita mitte ainult kõrva, vaid annavad tekstile lisatähendusi ja viiteid. Laul, mille esitab oma juustega rändaja jalgu kuivatav naine, kõlab nagu tõeline sfääride muusika. Ilus nii kõlalt kui sisult, võttes kokku kõik olulise ning enamgi veel.

Teekond jätkub, läbi käiakse Masenduse mülgas, Värav, Raskuste mägi, Edevuse laat ja mitmed teised kohad täis kiusatusi ning kõhklusi. Kohatakse Seletajat, Ustavat, Lobamokka ja teisi ärapööranuid ning patuseid. Laval valitseb mingi pingestatud energeetika, näitlejad on kui transis. Mida lähemale teekonna lõpule, seda häirivamaks muutub salakavalate vastaste ja vaenlaste ühekülgne eksponeerimine. Kogu see must-valge suhestumine ning samaaegselt puust punaseks tegemine. Valgus ja vari, valgus ja vari, hää ja kuri. Järsku tundub, et üldistusvõimest jääb puudu. Kogu lugu on ikkagi ainult ühe inimese teekond, ühe palveränduri lugu. Inimene polegi allegooriline üldistus, kui siis ehk ühe usu kandjate üldistus. Mina-olemisest (egost) ei öelda lahti, jumaliku printsiibi mõiste jääb laiendamata, õndsaks saab ikka ainult see üks, kes usub seda ainumat. Teejuhi valik jääb täpselt määratletuks ning 17. sajandi mõttemaail ei laiene dogmaatilisest käsitlusest oodatud avatud käsitluseni. Kas peakski? Võiks, valgustatud võiks saada teisedki. Kõik, kes otsivad läbi vaimsuse tõde. Kõik, kes julgevad mõelda ja tunnetada, käia läbi inimese teekonna.

Samas ei tahaks pärast esietendust, vaid korra lavastust näinuna, teha etenduse kohta ei suuri üldistusi ega kaugeleulatuvaid järeldusi. Esmakordse vaatamise kokkuvõte on ikka enamjaolt tühipaljas mulje. Teeksin vaid ühe üldsõnalise kokkuvõtte, seda Anne Türnpu lavastuste kohta. Tegemist on lavastajaga, kelle tööd on esteetiliselt nauditavad ja sisult intrigeerivad, kelle lavakeel on kaunilt kujundlik ning teemad vaieldamatult mõtlemapanevad. Tema teater pole mitte meelelahutus vaid meeldetuletus. Millestki olulisemast ja suuremast kui inimne.

"Inimese teekond," Sine Loca ja NO98 koostööprojekt, lavastaja Anne Türnpu, kujundus Liina Tepand, koreograaf Taavet Jansen, valguskunstnik Airi Eras, DJ Tarrvi Laarmann, Osades Märt Avandi, Mart Koldits, Marin Mägi, Eva Püssa, Kristjan Sarv, Ott Sepp.

Esietendus NO98-s 11. märtsil.