25.04.2008, 00:00
Inimesed ajavoolus
Päts ja Laidoner olid enneaegu raugastunud, rikkuses ja mugavuses töntsistunud. Võimalus kontrollimatult valitseda tegi neist hoopis teised inimesed kui Vabadussõja ajal, väidab Hans Luik.
On vaidlusi, millele ei näi lõppu tulevat. Nad täidavad
ajalehtede veerge ja pakse raamatuid, kulutavad rohkesti televaatajate aega ja
jätkuvad netiportaalides kirglike sõnasõdadena.
Kas Päts ja Laidoner olid rahvuskangelased või hoopis reeturid?
Dispuut, mille oli esile kutsunud Magnus Ilmjärve põhjalik uurimus
“Hääletu alistumine”, sai äsja uue hoo, kui ilmusid
Martti Turttola raamatud neist kahest riigimehest, kelle otsustest suuresti
olenes meie rahva saatus 20. sajandil.
Nii nende ülistajad kui
hukkamõistjad leiavad oma seisukohtade kaitsmiseks tugevaid argumente.
Ons ajalugu vaid hulk trikke, mida tehakse surnutega, nagu ironiseeris üks
filosoof? Või saaksid meie esimese iseseisvusaja kurva lõpu
põhjuste uurijad üksteisest paremini aru, kui nad ei unustaks
tõsiasja, et inimene elu kestel üllatavalt, mõnikord lausa
äratundmatuseni teiseneb? Me teadsime ammu, et meie keharakud seitsme
aastaga uuenevad. Ent nüüdseks on teadlased kindlaks teinud, et ka
meie ajurakud, mida varem arvati inimese sünnist surmani samadeks
jäävat, vahetatakse ajapikku vähemalt osaliselt välja.
Vanuril on noorukiga, kes ta kord oli, vähe ühist, just nagu
polekski tegemist sama inimesega.
Mõjuvõimas
ajakirjanik ning ühiskonnategelane Konstantin Päts, üks Eesti
Vabariigi loojaid, vääris kindlasti talle püstitatud
mälestussammast, samuti nagu andekas väejuht Johan Laidoner, keda
juba tsaariajal vapruse eest autasustati Püha Georgi
kuldmõõgaga. Nad õhutasid noori ja vanu Eesti iseseisvuse
eest võitlema. Nende üleskutsetest ja eeskujust innustunult
läks otse koolipingist vabatahtlikuna Vabadussõtta ka minu isa.
Kuid ajad muutusid, ei jäänud endisteks inimesedki. Alates 1934.
aasta märtsist, mil Päts Laidoneri toetusel riigipöörde
toime pani ja demokraatia diktatuuriga asendas, nimetas mu isa teda Keiser
Konstantin Koletõnn Esimene ja Viimane. Ja kui mingid asjamehed
tõid meie perele kuulunud vabriku kontorisse Pätsi ja Laidoneri
esindusportreed, mis pidid rippuma kõikide asutuste, koolide ja
ettevõtete seintel, viskas isa need kapi taha, ning sinna nad tolmu
koguma jäidki.
Võim rikub inimesi, absoluutne
võim rikub nad täielikult, selline on kõikide diktaatorite
saatus.
Poolteist aastakümmet väldanud erakondlikes
kähmlustes ja varajahil (Päts osales mitmes kaubandustehingus, ka
Laidoner ei öelnud ära tulusast ärist) olid meie riigiisad
enneaegu raugastunud, rikkuses ja mugavuses töntsistunud. Viieaastase
kontrollimatu valitsemise järel hakkasid nad end eksimatuiks pidama.
Rahval, mida Päts haigeks pidas, ei lastud enam esindajaid demokraatlikult
valida, vaba sõna kohitses tsensuur. Nii läksime vastu suurimale
katsumusele, mis meie rahvale möödunud sajandil osaks sai.
Fatalistlikult meelestatud ajaloolased väidavad, et Eestil polnudki
valikut – paljud väikeriigid jäid Teises maailmasõjas
nagu meiegi alasi ja haamri vahele. Jah, nii see oli. Kuid see pole kaugeltki
kogu tõde. Mitte miski ei suuda Pätsilt ja Laidonerilt pesta
häbiplekki, et nad raskes olukorras oma rahvale õigust ei
rääkinud, vaid valetasid, nii et suu suitses. See süü
jääb neile igaveseks ajaks. Niihästi 1939. aasta sügisel
baaside lepingut sõlmides kui ka 1940. aastal Eesti sovetiseerimisega
nõustudes pidasid nad rohkem kõnesid kui kunagi varem. Nad
sõitsid linnast linna, esinesid rahvakoosolekutel, raadios ja
ajakirjanduses ning aina rahustasid:
Punaarmee sissetung ei
ohustavat mingilgi moel Eesti iseseisvust, meie
riigikord, meie kodud ja eluviis jäävat puutumatuiks... Oli see siis
hääletu alistumine? Ei, meie voonakesed ei vaikinud, vägagi
häälekalt käskisid nad meil vastuhakumõtteistki loobuda,
kui meid esmalt ükshaaval, valikuliselt, hiljem juba ešelonide
kaupa tapale saadeti...
Sellal kui ajaloolased vaidlevad, kuidas
seda või teist sündmust tõlgitseda, mõnda tegu
või tegemata jätmist hinnata, võib iga huviline tänu
nüüdisaegsetele infopankadele ise uurida, mis Eestis Teise
maailmasõja eel ja selle käigus toimus.
Faktid on
kõigest paari hiireklõpsu kaugusel. Valige internetis
märksõna DEA (digiteeritud eesti ajalehed), ja te näete,
milliseid muinasjutte meie isehakanud valitsejad meile Eesti saatuseaastail
jutustasid! Nad ei jaganud infot, mida nad valdasid, rahvaga, vaid varjasid
hoolega meid ähvardanud ohtude suurust. Nad ju teadsid Stalini
massimõrvadest – mida muud meilgi vägivaldselt idanaabrilt
oodata oli!
Pätsi ja Laidoneri järeleandlikkust aastail
1939 ja 1940 on püütud õigustada kui kavalat taktikat. Nad
tahtnud aega võita, lootes, et Saksamaa juba 1940. aasta sügisel
kuulutab Nõukogude Liidule sõja ning lööb kommunistid
Baltikumist välja. Kuid mis kergendust oleks see meile toonud? Hitler oli
1939. aasta mais sõnaselgelt öelnud, mida ta Balti riikidega teha
kavatses. Ega temagi oleks Eestit iseseisvaks jätnud.
Presidendi käsutuses olid Riigi Ringhääling ja ajakirjandus.
Minagi kuulsin tema raadiokõnesid, milles ta manitses kõiki oma
igapäevast tööd jätkama, nagu poleks meil midagi karta.
Otse töökohalt viidigi mu isa 1941. aasta veebruaris NKVDsse
ning saadeti Kirovi oblastisse vangilaagrisse. Terve, parimais aastais mees
suri kahe aasta pärast näljast nõrkenuna. Mu ema ja mind,
14aastast koolipoissi, ootas ühel ununematul juuniööl Tartu
jaamas küüditamisrongi loomavagun.
Kui Eesti rahvale
tehtud ülekohut ka miskitmoodi ei suudetud ära hoida, pidanuks
riigijuht, kuni see tal veel võimalik oli, meid hoiatama, ausalt
rääkima, mis meid ees ootab. Piirid olid veel lahti, veel oli
võimalik valida, kas jääda koju või varjuda metsas,
võidelda või emigreeruda.
Paljud oleksid eluga
pääsenud.
Ei vasta tõele, et Eesti esimene
president olevat otsustanud märtrina koos oma rahvaga kannatada. Päts
tegi katseid koos perega Eestist lahkuda. On selgunud, et ta taotles viisat nii
Saksa kui ka Soome saatkonnalt, kuid tollal hoidusid mõlemad riigid
Nõukogude Liiduga suhteid rikkumast. Teda nõustus vastu
võtma USA, ent juba olid lennuväljad punaväelaste käes ja
Tallinnast kiirkorras Orule kutsutud kaatri kaaperdas piirivalve. Okupantide
üha aplamate nõudmiste kuulekas rahuldamine päästis
Pätsi kuklalasust, kuid hullumajas ja haiglavoodis virelemine polnud
küll riigimehe vääriline elulõpp.
Kaitseväe ülemjuhataja Laidoner, kes pärast
Tšehhoslovakkia alistumist hitlerlastele oli meie kõrgematele
ohvitseridele kinnitanud, et Eestis ei saa kunagi midagi niisugust juhtuda,
läks varsti isiklikult piirile Punaarmeed vastu võtma ning kohustas
oma käskkirjaga sõjaväge, kaitseliitlasi ja eraisikuid relvi
loovutama, keelas kokkutulekud, keelas isegi pildistamise ja filmimise...
Anastajatega koostööle asumisest hoolimata mõisteti ta surma
ja hukati vanglas.
Kellena neid siis mäletada? Loojatena
või loodu lammutajatena?
Oma sündmusrikka elu kestel
jõudsid nad esineda mõlemas rollis
. Diktatuuri kehtestades võtsid Päts ja Laidoner endile üle
jõu käiva vastutuskoorma. Nemadki olid ju ainult inimesed, ekslikud
nagu me kõik.