Inimeste ja loomade sõda

Kiidan oma kassi, kes toob õhtuhämaruses aias hiilides mulle läbinäritud kaelaga mügri. Mügrid, teadagi, närivad omakorda lillesibulaid ja juuri ning hävitavad inimeste hoolsat kätetööd. Tubli kass, et mügri ära tapsid, kõhvitsen looma. Välipeldiku nurkadest kraabin regulaarselt – küll kergete hingepiinadega – hoolikalt maha ka kõik ämblikuvõrgud, mis sest, et seal istub sageli elus ämblik sees.

Inimese sõda loodusega on maal argipäeva tavaline sisu, sest loodus “tungib peale”. Minu naabrid on loomadele juba alla andnud. Nad loobusid rukki külvamisest pärast seda, kui sead järjekindlalt orase ära sõid. Ka kartuleid tuleb valvata nagu saaki kunagi. Kohe, kui valvsus kaob, on keegi teine oma liigikaaslastega saagi kallal.

Eesti põllumehi hoiatatakse, et tänavu viibivad meie põldudel läbirändavad haned rekordaja ja söövad ära maha pandud seemnevilja. Riik korvab selle põllumeestele (oli lugeda, et umbes miljon krooni) nagu ka selle kahju, mille tekitavad hülged, kes söövad ära meie kalameeste võrkude sisu.

Vaatamata riigi sekkumisele pistavad inimesed Eestis loomadega rinda nagu võrdne võrdsega, käib võitlus söögilaua pärast nagu looduses kunagi, kus suurem ja kurjem võtab ära väiksema ja nõrgema söögi.

Avalikkust vapustas mõni aeg tagasi hülgepoegade massimõrv Saaremaal. Kalurid olid maha löönud oma tulevased konkurendid, hülgepojad, et nad ei sööks ära kala, mida nad ise tulevikus kavatsesid süüa ja söögirahaks maha müüa.

Eestis käib veel inimeste sõda loomadega täies hoos, hammas hamba, küüs küüne vastu. Umbes nagu Euroopas keskajal, kui linnu ümbritses ürgmets koos ähvardavate ohtudega, hundid sõid inimesi, kummardati metsavaimu ja toimus näiteks suur kassitapp.

Kui Londonis tuleb taltsas rebane õuele (rebasest oma Kensingtonis asuva maja ees rääkis mulle kunagi heldinult eesti disainer Jüri Kermik), siis on see armas näide sellest, kuidas loodus kohaneb inimesega. Kui Eestis tuleb õuele rebane, siis on ta tõenäoliselt marutõbine ja tuleb maha lasta. Kui rebased kolivad linna, siis on see “tsivilisatsiooni” järgmine aste, sest metsa enam pole. Loomad on Euroopa mõnes osas juba nii haruldased, et metslooma külaskäik inimeste juurde võtab inimesed ninnu-nännutama nagu loomaaia puuri ees. Olen kuulnud, et mõnel maal on metsloomad vaktsineeritud (seda tehakse vist mingite söötade abil), seega on nad justkui korralikumad ja nende tulek õuele pole ähvardav. Üks tsivilisatsioonide piire ilmselt kulgebki maade vahel, kus marutõbe esineb ja kust see on kadunud. Pole üleliigne märkida, et Ida-Euroopa maad koos Eestiga on veel marutõve maad. Võib-olla on see maitsetu kujund, aga marutõve levik on justkui märk rikkumatust metsikusest ja ürgsusest. Kes loomadega piire ületanud, teab, et kontroll looma tervisliku seisundi ja seda kinnitavate dokumentide üle on väga karm just inimesele ohtliku marutõve tõttu.

Linna sattuv loom on Eestis samas tavaline, kõik mäletavad veel seda, kuidas Tallinnas Vabaduse väljakul asuvasse Metropoli kohvikusse tuli mäger. Põdrad äärelinnades pakuvad meil sügiseti, vist jooksuajal, päästeametile pidevalt tööd, eksides liikluse vahele (selle kohta öeldakse, et põdrad takistasid liiklust).

Kuu aega tagasi näidati ETVs BBC loodusfilmi Eesti huntidest, kus presenteeriti eestlasi (koos lätlaste ja leedukatega) kui jõhkraid hunditapjaid. Suures osas Euroopast on hunt teadagi ammu kadunud ja ehk just seetõttu romantiseeritud kui tarkust ja muistset vabadust sümboliseeriv loom.

Tõepoolest, hunt on ka sel aastal Eestis kariloomi ja inimeste neljajalgseid sõpru koeri maha murdnud ning inimesel näib olevat õigus veritasuks. Eestis omistatakse hundile (nagu ka teistele loomadele) süü nagu vastutusvõimelisele, moraalsele olendile kunagi. Hunt pole mitte pime loodus, vaid justkui süüdiv ja peab subjektina oma tegude eest vastutama, järelikult võib ta maha lüüa, sest – hammas hamba vastu.

Inimeste ja loomade sõda käib edasi ka vana tsivilisatsiooniga Euroopas, aga see on jõudnud hoopis uuele tasandile, sest mõned inimesed on asunud inimeste poolelt loomade leeri. Näiteks j ättis loomakaitsja käe läbi elu Hollandi parempoolne poliitik Pim Fortuyn, kelle süü loomade ees seisnes selles, et ta armastas väga nende nahku. Ilmselt on see euroopalik vaba valik, mis ka eestlasel seisab ees – olla loomade ja inimeste sõjas inimeste või hoopis loomade poolt.