InsPiraatide kognitiivne realism
Lendava Hollandlase “Aurora Temporalis” 10. detsembril 2002 Kanuti Gildi saalis. Tekst Andreas W ja Jaak Tomberg, lavastaja Hendrik Toompere jr. Osades Guido Kangur, Raivo E. Tamm, Harriet Toompere, Hendrik Toompere Jr., Ivo Uukkivi, Andres Puustusmaa.
Üks tont käib mööda Eesti bläkkpokse ja mitmekordistub teatraalide hirmusilmades. Andreas W. Mida kaugemale ta oma teksti lavastamisprotsessist tõmbub, seda rohkem tema vaimu sinna sisse tagasi loetakse, et jälle üks rituaalne Peltsebuli väljaajamine läbi viia ja “tõelise teatri” au taastada. Või siis tõmmata tekk üle pää, lootes, et teatri põhiväärtused jäävad siiapoole ja Andreas W sinnapoole tekki.
Nii mõnigi muidu mõtlemisvõimelisena tunduv intellektuaal ja kultuuritoimetaja ei suuda märgata, et “Temporalist” veavadki noodsinased “tõelise teatri” tipptegijad – või usuvad arvustajad tõsimeeli, et kõik on Suure Kurja Laansalu poolt niivõrd ära nõiutud, et on kaotanud kogu oma oskusliku ja tunnetusliku pagasi, muutunud vaid marionettideks koletu nukujuhi digitaalses põrgus?
Tõsi ta on, et too oskuslik-tunnetuslik pagas leiab “Aurora Temporalises” rakendust, mis ei pruugi päriselt vastata näitlejate koolile. Mängida tuleb märke, mitte inimesi – tuleb väljendada tekstide (“viiteväljade”) arhitektoonikat, mitte inimsuhteid. Õigemini: “Temporalis” läheb veel kaugemale, käsitledes “viiteväljade”, maailmakaemuste, tunnetuste haakumise häireid ja tõrkeid. Vähemasti minu jaoks on see ehe kognitiivne realism, mitte mingi düstoopia või “võõrandumine” (võeh!).
Trupp on piisavalt kogenud, et endid “Temporalise” spetsiifikale edukalt kohandada. Lendava Hollandlase eelmise etenduse “Uus Elysium” suurim probleem seisnes just selles, et noored näitlejad tekitasid tegelaskujudele stanislavskiliku “elatud elu slepi” ja see muutis kõrgintellektuaalse ideedraama pigem ulmeliseks-eksootiliseks noortekaks. Narratiiv jäi liialt prevaleerima, nii et pärast võisid mitmed kriitikud öelda: polnudki ju midagi uut, üsna keskpärane lugu teismeliste teineteiseleidmisest – kui kõik nood ekstravagantsed tehnoloogilised viled-kellad maha monteerida (Selge see – kui Tätte näidendeist kogu dialoog maha monteerida, oleks tegu üsna keskpärase pantomiimiga).
Muidugi oli narratiiv “Uues Elysiumis” olemas, kuid see polnud oluline. “Aurora Temporalis” on ses mõttes ohutum – läbiv lineaarne süžee siin praktiliselt puudub. See-eest on küllaga väiksemaid lugusid – kuid sageli puudub neil algus või lõpp, nad katkevad, neist ilmuvad pinnale ainult rebendid. Näiteks Guido Kanguri Borges pole Borges kui ajalooline isik, vaid ta ilmub ikoonina kolmemõõtmelisel ekraanil – on link borgeslikule maailmatajule. Tegelastest vaid ühel – Gustavo Alvarezil (Raivo E. Tamm) on Oma Lugu – ja sellegi algus, lõpp ja keskpaik on mitmekordses surmasõlmes segamini; see lugu pole lineaarne, vaid pidevalt tervikuna kohal, muutudes nõnda kogu näidendi metafooriks.
“Aurora Temporalis” on ka erinevate draamakeelte paabel. Laval on vaheldumisi monoetendus ja kodanlik suhteseebikas, ideedraama ja boreaalsed külanaljandid (Andres Puustusmaa ja Ivo Uukkivi peaksid arktiliste jõmmidena oma sketšisarja saama!). Ühelgi koodil ei lasta prevaleerida ega teatritõena mõjuda. Publiku samastumisvõimalus (inim)tegelastega minimeeritakse: nood on ikoonid, tegelikeks päätegelasteks on mõtlemise ja taju mõistatused, lavaliikumiseks paradoksaalsed ja glossolaalsed lausungid, lavaruumiks Aeg, sekunditevaheline paus, kalendrist kadumaläinud päevad. “Aurora Temporalis” kõnetab aja vaimu – tegelikku aja vaimu, mitte selleks sageli peetud ajalehe liha.
Tulemus? Nagu Lendava Hollandlase puhul tavaks saanud, ei vaadanud ma kordagi kella. Mu ees oli võrgustik, ideede laheda liikumise ja ootamatute ristumiste võrgustik – see oleks võinud jääda avatuks ka terve ööpäeva. “Aurora Temporalis” oli vaba lineaarse narratiivi arengutrajektoorist ja selle läbimise normtempost, millest mahajäämise oleks mu tooliga kattuv osa kohe hõõrdumise kasvuga registreerinud. “Temporalis” oli väga sarnane “Impro 1: Põhja Konnale” – kõige vaimukamale teatrietendusele, mida ma seni näinud olen. Näitlejatel endil oli ka laval lõbus ja seda muide ei tulegi nii sagedasti ette.
“Aurora Temporalises” nägin ja näen ma teatrit. Teatrit, mitte etlusklubi – teatrit, mitte retsitatiivset karaokebaari, kus loetakse ette juba ammendatud mõttekäike ja seoseid, peetakse leinateenistust juba lõpetatud kunstiteosele. “Aurora Temporalises” moodustub laval ja saalis tehisintellekt, mis siin ja praegu tajub ja mõtleb.
Samas mõjuvad sellesse elavasse mõttekeskkonda lastud psühholoogilise draama siirded eriti zomboidsetena, need osutuvad surnumaks kui laval toimiv tehnoloogia. M.O.T.T. – “tehnoloogiline” teater on märksa inimsõbralikum kui stampideküllane suhtelahkamine. “Inimsõbralikum” nende inimeste jaoks, kellele tõdemus “ei saa aru” on kaasamõtlemise algpunktiks, mitte lõpuks. “Temporalis” nõuab aru, mitte ei anna aru. Aga just niimoodi inspireerib. See ei pruugi muidugi paljudele meeldida – on rohkelt rahvast, kes tuleb teatrisse just mõtetest puhkama ja jääb ootamatu inspiratsiooniga hätta kui homo hanguga.
Aga juba on seegi arvustus kujunenud kaitsekõneks suuremal määral, kui seda kavatsesin. Võtan oma aastaplaani ühe väga kriitilise artikli Lendava Hollandlase kohta. Nad ootavad juba ammu intellektuaalselt võrdset vastast, ja tihti tundub, et nad on lootust kaotamas. Lootuse kaotamisel ja võrdväärse vastukõneleja leidmatajäämisel võivad aga olla hukatuslikud tagajärjed. Lendav Hollandlane hakkaks muganduma, järeleandmisi tegema. Nende etendustest saaks pseudoglamuursete trendipeerude kohtumispaik ja staatusesümbol. Ning kui Andreas W on 50-aastane, leiaks iga ta uus projekt vaid innustunud ülistamist ja pärgamist. Kui keegi julgeks mõnd ta tükki põrmustada, sõidaks tõsiteatraalide ordu ketserile pasunasse, et “pärl teatriajaloo jaoks päästa”. Õudne oleks see, õudne...
«Aurora» tegijad pakuvad meile illusionismi geniaalsuseni lihvitud, totaalset näidet, millest kaugemale, täiuslikuma nonsensini pole võimalik enam minna. Romantiline hõljumine saavutab selle lavastusega dimensiooni, mis võib oma absoluutses eneseküllasuses kõikidest teistest sfääridest tänapäeval küll puutumata jääda.
Valle-Sten Maiste, Postimees, 18.12.2002
