The Boondocks

Foto: The Boondocks/FB

Kui me 90ndate alguses Pärnus oma indie-bändi tegime, oli see ikka puhas autsaiderite värk. Popid poisid olid need, kes teistele kõvasti lõuga andsid. Mõned aastad hiljem olid popid poisid rulade ja kõige muuga, millele sai lisada sõna „ekstreem“. Nubluajastul on põhimagnetiteks tõenäoliselt magamistoaräpparid, nii et Pärnu kuttide The Boondocksi viisakas indie-pop on paradoksaalsel viisil taas põhjuseta mässaja rollis. Isegi „Plastic Century“ avasõnad ütlevad: „I thought I was a loner, an indie guy“. Ehk siis suurt miskit pole aja jooksul muutunud.

Või siiski.

Seda albumit kuulates on kusagil kogu aeg tunne, et kogu selle ­indie-maski all pulbitseb häbitu suure (staadioni)popi vaim. Kõrgete lavade teatraalsus, mis ootab oma hetke, et vabaks murda. Nimiloo „How to Build a Love Bomb“ orelivalss, „That’s Why“ muretu falsetipop, „Daydreaming…“ reverb’i-ballaad või „That 60’s Songi“ topeltretro astmel 90ndate britpop. Materjali, mis teeks autsaiderist arvukate jälgijatega instaiidoli, jagub. See lihtsalt vajab veidi vormimist.