Istanbul: Läbi raskuste Euroopa kultuuripealinnaks
Istanbulis anti 16. jaanuaril suurejooneliste pidustustega avalöök Euroopa kultuuripealinna aastale. Rohkem kui 15miljonilise elanikuga megapolise rahvast lõbustasid teiste kohalike pop-iidolite kõrval sellised staarid nagu Tarkan ja “Türgi Björk” Nil Karaibrahimgil ning taevalikku silmailu pakkusid prantsuse ilutulestikutegijad. Riigi establishment, eesotsas Türgi presidendi, peaministri ja Istanbuli linnapeaga, võõrustasid aga Türgi vippe ja väliskülalisi rahvusliku revüüprogrammi stiilis avatseremooniaga Kuldsarve lahe kongressikeskuses, mida kandis üle ka riiklik televisioon. Verivärske Euroopa kultuuripealinna avaõhtu eest esitati korraldajatele soliidne arve – 8,5 miljonit türgi liiri ehk umbes 63 miljonit Eesti krooni.
Selliste ja veel suuremate numbrite puhul on hea laenata tsitaati dirigent Eri Klasilt, kes kunagi ühes temaga tehtud intervjuus olevat lausunud sellised sõnad – “Kõik, mida raha eest saab, on õigupoolest üsna odav”.
Türklaste rõõmupuhangut ja “raiskamist”, mil ühe õhtu käigus kulus piltlikult öeldes ära kogu Tallinn 2011 käesoleva aasta eelarve, võib kõrvaltvaatajana samas mõista – Istanbul on Tallinnast ligi 40 korda suurem linn ja Türgi Eestist rohkem kui 50 kjorda suurem riik. Euroopa kultuuripealinnaks saamisele eelnes ka pikk hoovõtt – algas ju Istanbuli tee Euroopa kultuuripealinnaks kümme aastat tagasi ajal, mil Türgi tegi jõulisi pingutusi saamaks kutset EL liitumisläbirääkimistele.
Nädalapäevad tagasi aset leidnud vahefinišile eelnes aga mitmeid kulissidetaguseid käesurumisvõistlusi ja paleepöördeid sarnaselt võimumängudega omaaegses Konstantinoopolis.
Kultuuripealinna ettevalmistuste otsustavas faasis möödunud aastal raputas Istanbul 2010 korraldustoimkonda mitu skandaali ja ootamatuid tagasiastumisi juhatuses ja nõuandvas kogus, millest pakkus kõige enam kõneainet juhatuse esimehe Nuri Çolakoğlu taandumine 2009. aasta märtsis. Çolakoğlu oli siis ja on ka praegu võimsa meediaimpeeriumi, börsiettevõtte Dogan Holding konsultant ja asepresident, firmale kuulub lõviosa Türgi meediaturust. Umbes kuu enne Çolakoğlu tagasiastumist üllatas Türgi maksuamet Dogan Holdingut, mille meediaväljaannetele on omane kriitiline joon valitsuse tegevuse suhtes, umbes 1 miljardi Türgi liiri (umbes 7,5 miljardit Eesti krooni) suuruse maksunõudega. Selle üle vaidlemine annab eeldatavalt aastateks tööd pooli esindavatele advokaatidele.
Çolakoğlu tagasiastumise tegelikud põhjused on jäänud siiani ebaselgeks.
Pärast Çolakoğlu lahkumist korraldas Türgi riigikontroll Istanbul 2010-s põhjaliku revisjoni ja tegi ka hulgaliselt ettepanekuid asutuse töö paremaks korraldamiseks.
Kes maksab, tellib muusika
Istanbul 2010 korraldamises on jäme ots Türgi riigi käes.
Kultuuripealinna rahastamine toimub riigieelarvest, mille tarbeks on vastu võetud eraldi seadused ja fikseeritud tuluallikad sarnaselt meie Kultuurkapitali rahastusprintsiipidega. (Vaid selle vahega, et tuluallikaks on Istanbulis ostetud autokütuse aktsiis, millest läheb kindel osa kultuuripealinna eelarvesse.) Ettevalmistuste ajal suunati umbes 70 protsenti eelarvest ajalooliste ehitiste renoveerimise ja avaliku ruumi projektidesse. Ehitamisest järelejääv osa aga kultuuriprojektideks ja Istanbul 2010 agentuuri, eriotstarbega riigiametnike ülalpidamiseks, kelle ülesanne on sellel suurel kultuurialasel rahaliikumisel silm peal hoida ja projekte koordineerida.
Käesoleva aasta umbes 2,4 miljardi kroonine eelarve järgib eeldatavalt eelmistele aastatele sarnaseid proportsioone.
Vaatamata võtmeisikute tagasiastumistele kohendas Istanbul 2010 oma ridu ja töö jätkus, kuid ilmselt sai siiski mõneti häiritud organisatsiooni töörütm ning esialgne ambitsioonikus asendus mõnede asjatundjate hinnangul lati alt läbijooksmisega.
Faruk Pekin, Kultuuriteadlikkuse sihtasutuse liige, kes veel hiljuti kuulus Istanbul 2010 ridadesse, on pärast oma lahkumist esile toonud, et Istanbul 2010 tegeleb hetkel põhiliselt hoonete restaureerimis- ja ehitusprojektide tellimisega(!). Pekini väitel on praeguse tegevjuhtkonna strateegia “allkirjastada võimalikult väike arv võimalikult suure eelarvega restaureerimisprojektide lepinguid”. Pekini sõnul pole Istanbul 2010 võimeline haldama ja koordineerima suurt hulka väikeste eelarvetega kultuuriprojekte.
Kultuuriasjatundjad on ette heitnud ka eeldatava rahvusvahelise kõlapinnaga kõrgetasemeliste unikaalsete kultuuriprojektide vähesust.
Selle taustal pole ehk isegi imekspandav, et Türgi suurima ajalehe Hürriyeti kultuuri- ja meediaekspertidest koosnev žürii paigutas paljude Istanbul 2010 kultuuriprojektide ja -sündmuste seas esikohale eesseisva Arvo Pärdi uudisteose maailma esmaettekande 7. juunil 2010.
Arvo Pärt, kellele Türgi meedia on lisanud kõlava epiteedi “meie ajastu Mozart”, on loomulikult maailmanimega helilooja, kelle muusika kaunistaks igat Euroopa kultuuripealinna, kuid sellegipoolest oli allakirjutanule Eesti-Türgi kultuuriprojekti kõrgeimale kohale paigutamine mõnevõrra üllatuslik. Tibusid aga loetakse sügisel – objektiivne hinnang Istanbuli edukusele Euroopa kultuuripealinnana on võimalik anda ikkagi alles siis, kui aasta on läbi.
Millised on türklaste ootused?
Riigi kultuurieliit, välispoliitika tegijad, suurettevõtjad näevad Istanbul 2010 kujul kahtlemata šanssi Türgi jõulisemalt Euroopa kultuuri-, poliitika- ja majandusareenil rambivalgusesse tuua.
Sel eesmärgil käivitus läinud aastal prelüüdina Türgi kultuuriaasta Prantsusmaal. Riigis, kus Türgi tulevasele ELi liikmesusele kõige tugevamalt vastu ollakse. Istanbul 2010st saab seega Türgi jätkuva rahvusvahelistumise ja tema Euroopa-projekti oluline verstapost.
Türgi eeskujuks oleva Euroopa väärtustesüsteemis on haridus ja kultuur väga olulised komponendid, ilma nendeta poleks Euroopas ei demokraatiat ega sõnavabadust ning paremat elujärge muu maailmaga võrreldes. Sellest on juba aru saanud Türgi noorem põlvkond, kes nii kodumail kui ka mujal maailmas usinalt koolipinke kulutab. Neile pandud lootuste kohaselt muudavad nad eesseisva 10–15 aasta jooksul Türgi nägu põhjalikult.
Vahur Luhtsalu töötas aastatel 2006 – 2009 diplomaadina Eesti saatkonnas Ankaras ning tegutseb käesoleval ajal Istanbulis konsultandi ja ettevõtjana.
Sattusin hiljuti lennukis kõrvuti istuma leedu prouaga. Daam pakkus maitsta magusat kodus valmistatud kohupiima rosinatega. Leedu traditsioonilist maiust. Nagu muuseas läks jutt ka Vilniuse kui möödunudaastase Euroopa Kultuuripealinna radadele. On ju selle grandioosset ebaõnnestumist poliitiliste tõmbtuulte tõttu ikka ja aina toodud Tallinn 2011 projekti vedajate poolt markantse võrdlusmomendi tekitamiseks esile.
“Kas ta nüüd täielikult ebaõnnestus... Aga avamisel oli hirmus kallis ilutulestik. Välismaalt tellitud. Lasti meeletult raha õhku, aga ilutulestik, see on ju vaid hetkeks ilus! Täielik raiskamine! Oleks siis midagi jäävamat teinud…”, oli ta siiski nördinud. Küll aga ei olnud tal midagi ette heita kõigi segaduste ja eelarvekärbete kiuste siiski aset leidnud kultuurisündmustele. Eriti jäid talle meelde klassikakontserdid ebatraditsioonilistes paikades (raudteejaam, bussijaam.)
Miks Vilnius kultuuripealinnana läbi kukkus? Põhjuseid on mitmeid.
Balticreports.com andmetel sunniti kõigepealt veebruaris lahkuma pealinna projekti seni vedanud Elona Bajoriniene, kelle vastu algatati korruptsioonisüüdistus sihtasutuse rahade kasutamise suhtes ning uurimine pole veel kaugeltki lõppenud. Lisaks kogunes kultuuripealinna aasta ettevalmistamisega ka kopsakas võlg – 150 000 eurot. Võla saatus on linnavõimude kätes.
Ülemaailmne majanduskriis tabas Leedut sügavalt. Kõige tipuks läks suvel pankrotti Leedu rahvuslik lennukompanii flyLAL. Niigi minimaalseks kärbitud turunduse raha oli nüüd justkui maha visatud, sest otselennud Euroopa suurimatest keskustest kultuuripealinna Vilniusse polnud enam võimalikud. Tuli sõita Riia kaudu ringi ja kallima piletiga.
Aasta lõpus kokku löödud statistika näitas, et turistide arv prognoositud kasvu asemel hoopis kahanes. Jah, oma esmamainimise 1000 aastat tähistanud Leedu ja selle pealinn Vilnius oli küll põgusalt Euroopa meediapildil, kuid enamasti negatiivsete uudistega. Kohalikud kultuuritegelased aga kurtsid kärpeid läbi viivate poliitikute mõistmatuse ja ignorantsuse üle – kuidas ometi kultuuri tähtsusest, kultuuripealinna staatuse olulisusest aru ei saada? Meie peaksime küsima, kas teiste vigadest on midagi õppida?
M.T
