Ithaka Maria “A Little Wicked”

Šabloonsed refräänid diskobiidi küljes.

Ithaka Maria

“A Little Wicked”

(MIG)

Enamiku jaoks meist on Ithaka Maria olnud pop-püüdlejana natuke liiga anonüümne. Tema nimi jääb jah meelde. Ja ta on kena, muidugi. Aga edasi? Kõik need kohad Eurovisiooni eelvoorude esikümnete keskel? Vähe nagu.

Iseasi, et anonüümsusel oleks potentsiaali sobivas kontekstis distantseeritult salapärasena paista ning õigete laulude ja julgema produktsiooni korral oleks midagi sellist siin võinud ju juhtudagi. Ma kujutasin kuulamise aegu umbes ette, millist materjali Ithaka Marial vaja võiks minna – selliseid õrna touch’i, jaheda tekstuuri ja kaalutletud kõlaefektidega täiskasvanulikke lugusid, mis laseksid tal paista sügavamana kui tema lavapersoon ehk päriselt on.

Paraku näib ta ise koos oma abilistega eelistavat teistsuguseid laule – selliseid, mis klammerduvad esimesel võimalusel nelinurkse diskobiidi ning suurte ja paraku enamasti banaalsete refräänide külge. Aga selleks, et taolisi asju oma huvides tööle panna, pole Ithaka Maria lauljahääles lihtsalt piisavalt musklit, sirgjoonelisust ja vulgaarsust. Lootustandvam on plaadi lõpuosa – veidralt teatraalne “My Way” (ehkki Ithaka Maria ei mängi päriselt välja seda maneeri, mida Rainis Kempe lugu ootaks) ning ülipoleeritud “Just For You” (mille kalkuleeritud emotsionaalne tühjus on omamoodi nakkav). Muidu aga – kus on nood paar-kolmgi kammerlikku, introspektiivset ballaadi, mida too plaat oma pleegitatud tantsuhimu tasakaalustamiseks nii väga vajaks?

4