Jääga kokteil seksist, uimastitest ja rock’n’ roll’ist
Mööda Euroopa kaasaegset kino käib ringi mantlihõlmu lehvitav seksitont. Ikka ja jälle hakkab mõnda režissööri vaevama mure, kui palju, kui lähedalt ja mis nurga alt võib seksuaalvahekorda kujutada nii, et tabud saaksid lõhutud, aga film oleks festivalikõlblik ja lõpetaks videolaenutuse arthouse riiulil, mitte pornourka nurgas (Catherine Breillat "Romanss", Patrice Chéreau "Intiimsus" jt). Winterbottom on selles mõttes edukas olnud – ehtsad seksistseenid “9 laulus” ei jäta midagi fantaasia hooleks, San Sebastiani filmifestivalilt tuldi tagasi parima operaatoritöö auhinnaga.
Liustikeuurija Matt (Kieran O’Brien) lendab üle Antarktika jääväljade ja meenutab “21-aastast, kaunist, enesekeskset, muretut ja pöörast” Lisat (uustulnuk Margo Stilley). Matt ja Lisa kohtusid rockkontserdil ja lõpetasid õhtu voodis, siis läksid nad jälle kontserdile ja sealt uuesti magamistuppa ja nii mitu kuud järjest. Vahepeal nuusutasid nad kokaiini. Filmis on seda rutiini kirjeldatud 9 korda (vaata pealkirja). Armastuslugu, mis on jutustatud vaid voodiperspektiivist, võiks oma lihtsuses olla geniaalne, kui ta ei oleks nii igav. Kui Matti ja Lisa suhtes võib aimata teatud etappe, siis improviseeritud dialoogiga, stsenaariumi ja süžeeta film ise ei arene kuhugi. Kaadrid hingeldavast Lisast vahelduvad käsikaameraga üles võetud konterdiklippidega, mis vahelduvad polaarmaastikuga. Liustike külmus võib olla mõeldud jahutavaks kontrastiks “kuumadele” voodistseenidele, kuid võib sümboliseerida ka peategelaste vahelist emotsionaalset kaugust ja külmust – tegelikult seob neid vaid seks ja muusika. Matt, tõsi küll, sooviks enamat.
“9 laulu”
Suurbritannia 2004. Tallinnas kinos Sõprus alates 19. augustist.
