Jaak Lõhmus soovitab: "Lammas Shaun. Film"

Sündmusi briti lambafarmis olen silmanurgast jälginud hommikuti ETV-s. Nüüd vaatan võrgust järele, et sari jooksis Suurbritannias neli hooaega, kokku 130 jagu, igaüks 7 minutit, kokku siis 910 minutit (!). Sari tuuris aastail 2007–2011. Uue perefilmi menu kinoekraanide jaoks on tuhandekordselt ette läbiarvutatud, iga karvake Shauni kasukas sadu kordi läbi kammitud.

Kinokülastaja ees on tundeline, poolteist tundi vältav filmilugu kaheksapealisest lambakarjast, meeleolu kõigutatakse hirmutavast kurvastavani, ja siis edasi kuni nautiva rahunemiseni. Vaat, mis juhtub, kui peremees on kodunt ära ja kui puberteetik-lambatall satub koos hõimlas-lammastega linnasündmuste keskele!

Briti Aardmani animastuudio oma nn savianimatsioonilugudega (mida aasta edasi, leiab „kompuutrisavi“ üha rohkem) on heameelt tekitanud juba üle 20 aasta. Eelmised kinofilmid lavastasid stuudio loojad Peter Lord ja Nick Park: „Kanade mäss“ (2000), „Wallace ja Gromit: Libaküüliku needus“ (2005).

Lambaseiklused on filmiks teinud juba uued nimed: Mark Burton ja Richard Starzak (Shaun the Sheep Movie, Suurbritannia/Prantsusmaa, 2015). Naljad, mida tummfilmiajastul gag'ideks nimetati, on kiired, põnevad ja vormikohaselt lõpetatud, kuigi film tervikuna jätab varasematest loiuma elamuse, kuna pole Nick Parki ja Peter Lordi vürtsikat vunki ja pahelist sära.

Sellele vaatamata soovitan filmi just vanavanematele ja lapselastele koos vaatamiseks – keegi peaks ju linnalastele selgitama, mis elukas see lammas säherdune on. Ehk kolmeaastastele on kraam liiga vinge, pigem ikka koolilastele.

6. märtsist kinodes üle üle Eesti