Neid Kaplinski tekste tasub igal juhul uuesti lugeda, sest tema mõtete lend ajas ja ruumis on erakordselt laiahaardeline ja poeetiliselt assotsiatiivne. Väited on pidevas põrkumises ja põkkumises, ei usugi, et need on suuresti kirja pandud jäiselt verd tarretavas Kungla (nüüd Park) hotellis, mida Eesti Vabariigi riigikogu jagas 90ndate algul Kemerovo maffiaga. Kaplinski kõneleb Eestist ja Põhja-Ameerikast, inimesest ja loodusest, ajaloost ja tulevikust, külmast ja soojusest, mürast ja vaikusest, poliitikast ja mütoloogiast jne. Kaplinski kui esseisti tugevus on tema üldarusaadavuses, ta ei refereeri ega tsiteeri võõraid teooriad, vaid ütleb kõik oma sõnadega ümber, on võõra sõna läbi seedinud ja asetab kõik kõiksuse konteksti. Lisaks on palju vahetuid muljeid ja kirjeldusi, mis ei lase tekstil igavikulisse abstraktsusse kanduda. Seda viimast ei saa päriselt öelda Kulli suurejoonelise hajususe kohta, kes kirjutab: “Ellujäämine ei ole oluline, elusolemine on oluline. Kultuur saab kunagi kindlasti otsa. Semio­sfäär lõpeb. Elu lõpeb”. On oluline, et ajalikus olemises esitatakse ka suuri küsimusi.