Jaan Kross ja Nobeli auhinna kultuur

Professor Peeter Järvelaid uurib maailmakodanikuks avardunud Jaan Krossi näitel eesti vaimu­saavutuse võimalusi maailmas.

Kirjanike suurus on muus kui poliitilises taibus. Erinevalt teistest ­surelikest on neil anne.
(prof. Jüri Talvet, Eesti Päevaleht 28.12.2007)

Meie professionaalse kirjanduse lugu on ka 21. sajandi piirilt vaadates ikka üpris õhuke. Meie esimesed professionaalsed kirjanikud olid alles Eduard Vilde (sedagi veel tinglikult) ja siis juba ennast elu jooksul siiski põhiliselt kirjutamisega toitnud A. H. Tammsaare. Oma elu lõpuaastatel olevat Tammsaare, kellel oli kogunenud loomingut, mida nii hulgalt kui kvaliteedilt oli mõtet teistesse keeltesse vahendada, kurvalt tõdenud: miks ma ei sündinud suure rahva pojana. Suured rahvad toidavad hea kirjaniku ja ta pere ära vaid tema raamatute ostmisega. Ka pole neil kunagi nii suurt muret oma loomingu üle oma emakeele piiride vahendamisega. Enne Teist maailmasõda, kui kerkis üles ka A. H. Tammsaare Nobeli auhinnale esitamise küsimus, selgus kurb tõsiasi, et eesti keelest kvaliteetse kirjandusteose tõlke jaoks välismaal tõlkijaid ning kirjastajaid leida oli väga keeruline.

Tammsaare küll jõuti esitada Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks, kuid tema elu lõppes liialt vara ära, et ta oleks jõudnud positiivse tulemuse ära oodata. Küll aga andis ta meie kirjanduse ambitsioonile uue skaala. Pärast Tammsaaret tähendas meie kirjandustraditsioonis kirjandusklassik olemine seda, et sind on vähemasti kord esitatud ka Nobeli kirjandusauhinna saamiseks. See tähendas kirjanikele püüdu suuta ühtaegu olla nii selle maarahva poeg kui ka maailmakodanik – osata rääkida ka teistele kultuuridele mõistetavas keeles.

Eestlane ja maailmakodanik

Jaan Kross, sündinud Tartu rahu sõlmimise aastal, oli Tammsaare surmahetkel kahekümneaastane tudeng, kes otsis oma eneseteostuse rada. Oma autobiograafias (1980) kirjutab Kross, et vanemate mõistval toel püüdis ta kolmel viimasel gümnaasiumiaastal koolikursusest laiemalt omandada võõrkeeli ja proovis ahmiva lugemise ajel ise mitmesugust kirjutamist. Kross kogus esimeste publikatsioonide järel julgust ja juba 1936. aastal püüdis ta debüteerida Loomingus oma esimese novellikatsega, kuid sealt tuli tollal algajale kirjamehele väga lakooniline vastus – EI. 1938. aastal astus Kross Tartu ülikooli õigusteaduskonda, kusjuures ise ausalt tunnistades, et ei teinud seda valikut mitte niivõrd huvist kui pigem “suutmatusest otsustada”.

Ülikoolis sai Kross lõpuks aru, et õigusteaduses ei huvita teda juristi praktiline töö, vaid ehk üksnes selle teaduse kõige teoreetilisemad distsipliinid. Oma akadeemilise eeskujuna mainib Kross EÜSikaaslasest professor Artur-Tõeleid Kliimanni, kelle õigusteoreetiline ainekäsitlus olevat olnud, kasutades Jaan Krossi enda sõnu, fastsineeriv. Kliimann oli küll Setumaa mees, kuid oma teadusliku lihvi saanud mitte ainult Tartus, vaid ka tollases maailmalinnas Viinis. Tema haridus põhines eelkõige prof. Hans Kelseni väga moodsal teoreetilisel mõttel, mis pärast Teist maailmasõda mõjutas muuseas tugevalt ameerikagi õigusmõtet.

Maailmakodaniku potentsiaaliga mehi oli Jaan Krossi õpingukaaslaste ja õppejõudude hulgas mitmeid. Õpingukaaslastest ehk mahasuruvaltki andekas kaaslaste suhtes oli Krossi tuttav, hilisem tuntud õigusfilosoof Ilmar Tammelo (1917–1982). Pärast Teise maailmasõja laastetööd tuli Eestisse jäänud sõjaeelse haridusega noortel üle võtta paljude lahkunud talentide positsioonid. Jaan Krossilgi tuli suure sõja järel hakata proovima “ülikondi”, millistest e hk nooruses polnud julgenud unistadagi, hakata ülikooli lõpetajana dotsendi kohusetäitja staatuses üliõpilastele loenguid pidama.

Kutseline kirjanik

Jaan Krossist ei saanud Tartu ülikoolis Ants Piibu, Nikolai Kaasiku, Nikolai Maimi, Jüri Uluotsa või Artur-Tõeleid Kliimanni mantlipärijat. Saksa ja nõukogude vangikogemusega Jaan Krossist sai professionaalne kirjanik. Iseenesest absurdne olukord, režiim saadab inimese vangi ja siis annab talle võimaluse olla vaba kirjanik, kandes ühiskonnas kõrgelt hinnatud kirjaniku ametit. Paljudes vabades ühiskondades on kirjanikuamet sellisel moel, nagu see oli NSV Liidus, tundmatu. Ka see, et peaaegu suurem osa ühe rahva kodumaal elavatest kirjanikest pannakse elama paari “kirjanike majja”, pole mujal just päris üheselt mõistetav asi. Sellised kirjanike majad eksisteerivad eelmise aja jäänukina veel tänagi.

Jaan Kross hakkab pärast Siberi aastaid tööle, nagu eestiaegsed haritlased olid oma tööd teinud enne sõda. Ta on kirjameeste hulgas tuntud tubli töömehena, kes püüdis iga hinna eest iga päev oma leheküljed ära kirjutada, ja see ei jätnud toomata tulemust. Krossil õnnestus oma tööga saavutada tase, et ta muutus ka režiimi jaoks kaubaks, millele taheti panna juurde silti “made in...” ja kelle loomingut pakuti ka välismaale. Sellesse maailma, millesse kirjamehel endal polnud vaba pääsu.

Pidades 1974 ettekandeid Torontos ja New Yorgis teemal “Ajalooainelisest kirjandusest Eestis”, viitab Kross Feuchtwangerile, kelle arvates väärib maailma huvi vaid ehk kaks protsenti ajaloolistest romaanidest. Kross püüab leida seda maailmale huvitavat ajaloolist romaani ka Eesti kirjandusest ja tõdeb, et – mingit tähelepanu pälviv ajalooline romaan peaks eesti kirjanduses Feuchtwangeri matemaatika alusel olema, aga “maailmakirjandusliku tähelepanu tasandil meil seda esialgu siiski ei leidu”. Oma eeskujudena nimetab ta Herbert Salu ja Gert Helbemäe (Balthasar Russowi ja Johann Köleri elu käsitlused) loomingut.

Jaan Kross väidab et ta tahaks end teostada ajalooainelise personaažkirjanduse alal. Kross postuleerib Ameerikas olles ka oma ajaloolise ilukirjanduse mõiste. Tema jaoks saab ajalooliseks kirjanduseks kirjandus, mis ammutab valdavalt rahvusliku ajaloo ainet ja teeb seda tagantpoolt kirjutaja enese ja tema põlvkonna mälupiiri.

Olgu siinjuures märgitud, et näiteks Jaan Krossi üks õpetajaid ja hilisemaid kolleege prof. Leo Leesment (1902–1986) määratles praktiliselt samuti õigusajaloo uurimise piirid, millega “tasub, ehk teiste sõnadega saab kodu-Eestis õiguse ajalooga tegelda”.

Jaan Kross oli oma valikud teinud ja need valikud end ka õigustasid. Just personaažkirjanduse alla viidavad Jaan Krossi romaanid “Kolme katku vahel”, “Keisri hull”, “Professor Martensi ärasõit” ja “Vastutuulelaev” on teosed, mis realiseerisid kõige paremini tema loojaambitsiooni ja mis suutsid kõige selgemalt küündida üle “maailmakirjandusliku tähelepanu tasandi”. “Keisri hullu” kirjandusliku tasemega teose autoreid on mõnigi kord pärjatud Nobeli kirjandusauhinnaga.

Nobeli auhind kui rahvuslik eesmärk

Eesti taasiseseisvumisega muutus olukord sedavõrd, et ka Eesti Kirjanike Liit sai hakata esitama oma kandidaate Nobeli kirjandusauhinna kandidaatideks. (Tammsaare oskasid ametivennad Nobeli auhinna kandidaadiks esitamise eel Eesti Kirjanikkude Liidust maksmata jätmise pärast välja arvata.)

Eesti ühisk onnas on tekkinud taasvabanemise järel vajadus ka vaimse eneseteostuse järele kõrgemal tasemel. Meie sportlased rõõmustavad meid olümpia­eduga. Teadlased, kirjanikud ja poliitikud pole aga Nobeli preemia jagamisel suutnud edukalt kaasa rääkida. Seetõttu on ühiskonnas veidi närviline tunne, oodatakse inimest, kes suudaks selle “salalaeka avada”, kuid samas pole meil kogemuse puudumise tõttu ka õiget arusaamist – kuidas seda ihaldatud auhinda teised (suure rahvaarvuga kultuuride esindajad) saavutavad ja kuidas seda saavutust siis hinnata.

Jaan Krossi pingutus kirjanduse vallas peaks olema väga õpetlik järglastele. Kirjandusteadlane Cornelius Hassel­blatt (Eesti Päevaleht 28.12.2007) kirjutab, et Kross jõudis oma elu jooksul avaldada saksa keeles koos uustrükkide ja eriväljaannetega 23 raamatut ja ta suutis sellega Eestit tutvustada saksakeelses kultuuris ehk enamgi kui meie kõik praegu tegutsevad diplomaadid kokku.

Jaan Kross on näidanud kodutanumal uuele põlvkonnale kätte rahvusvahelise taseme, mida need, kes on täna 20aastased, nagu Jaan Kross oli Tammsaare lahkumise ajal, võiksid püüda ületada. Kui Stockholmi raekojas kunagi mõni eesti kirjanik või teadlane Nobeli auhinda peaks vastu võtma, siis lähevad meie mõtted kindlasti ka Jaan Krossile, kes meie vaimukultuuri ambitsioone aitas oma tööga maailma tipptasemega ühte helistikku seada.

Jaan Krossi esimene avalik ­poleemika

Jaan Krossi vaim nagu poleks kunagi lapsekingades olnudki (nagu ei muutunud see kunagi ka raugaks). Juba ajakirjas Akadeemia 2/1940 parafraseerib P. (Paul?) Hinnov teda kui omalaadset noorsoo ideoloogi ja eestkõnelejat ning astub noorukiga poleemikasse artiklis “Haridusküsimusist tänapäeva kultuuri taustal”. Lõik ise on järgmine:
“Meenutan siin Vestholmi gümn. õpilase J. K r o s s’i esinemist sel teemal Tallinna keskkooli noorte kõnevõistlusel 1938. a. I p. a. Mööndes meie noorte kandvate ideaalide puudumist arvas ta võivat seda seletada praeguse aja tingimustega, mis ei võimalda noortele seada kõrgeid ideaale, näiteks poliitilisel ja ühiskondlikul alal, nagu nende isade päevil. See väide, mida õieti esitatakse üsna sagedasti, on aga nõrgalt põhjendatud: idealistlikult meelestatud inimesele võimaldab elu alati seada tõsiseid ja kõrgeid ideaale, kuid millest tõsine puudus on, ongi idealistlik meelsus.”
Võime teha vähemalt kolm järeldust:

1. Kross nägi juba teismelisena läbi “vaikiva ajastu” (laiemalt võttes igasuguse totalitarismi) vaimse jõuetuse ning ei kartnud seda kõnetoolist kritiseerida.

2. Sedasorti isemõtlemine muutis ta pinnuks silmas Pätsi-truude, kuid vaimselt piiratud haridusvisionääride-rahvakasvatajate jaoks – sest Hinnovi “idealistliku meelsuse” järgi õhkamine on ju tühja koti püstihoidmise katse.

3. Kui tulid uued tingimused – ja nad tulid kohe –, leidus selleaegsetes noortes märksa rohkem idealismi ja vaimusuurust, kui vanad aimatagi oskasid. Kahjuks lõppes vanade aetud poliitika tagajärjel selle avaldamine enamasti traagiliselt.
Hinnovi käsitluses oli tegu põlvkondliku, sisuliselt aga maailmavaatelise erimeelsusega, mida võib resümeerida nõnda: alati on olemas Hinnovid, kes on nõus igasuguse propaganda suuvoodriks olema, peaasi, et rahvast “õigele teele” suunata. (“Tõsised ja kõrged ideaalid” “poliitilisel ja ühiskondlikul alal” sobivad ju sama hästi stalinistliku või laulva revolutsiooni diskursuse terminiteks.)
Ja alati on olemas Krossid, kes teevad terve mõistuse hääle kuuldavaks.