Jalutuskäik õuduste metsas: Maarit Murka tõeotsingud
Valides kultusseriaali tunnuslause “Tõde on kusagil olemas” oma esimese mastaapsema sooloprojekti pealkirjaks, annab noor maalikunstik Maarit Murka vaatajale ette võimalikud interpretatsioonirajad, mida siinkohal tahakski hakata läbi käima. Murka tegeleb oma vastses, magistritööna valminud seerias õudusfilmi teemaga, kuid samas puudutab ka meelelahutustööstuse ja maali presentatsiooni probleemaatikat.
Murka on piltide ümber loonud totaalse keskkonna (vt reprot), mis toetab maaliseeria ideed ja võimendab selle kommunikatsiooni. Säärast lahendust võiks võrrelda näiteks John Bocki isiknäitusega läinud aastal Londoni ICAs, kus kunstnik esitas kuraatorinäituse oma kunstiprojektina, kusjuures teosed olid eksponeeritud käepäraste vahenditega loodud labürinti ning vaataja pidi üles näitama äärmist leidlikkust, et teoseid üldse näha. Metsatuka simulatsioon, milles publik peab uitama, loob meeleolu nende piltide vaatamiseks, mille motiivistik ja maalimislaad pole mitte foto-, vaid hoopis filmirealistlik. Kujutate neid maale ette näiteks Kunstihoone suures saalis? Seeria poleks üldse nii tähendusrikas ja sisemiselt suunatud kui pimedas metsas ootamatult ilmudes.
Sisuliselt on näituse “Tõde on kusagil olemas” kujul tegemist kunstniku subjektiivse uurimustööga õudusfilmide vallas. Ja analüüsiobjektiks ei ole sattunud mitte klassikaline Dracula-temaatika või psühhoanalüütiliste meetoditega lahatav kafkalik horror, vaid just laiatarbe õudusfilm, mida toodab ja levitab Hollywoodi filmitööstus. Hirm ja õudus on täiesti aktsepteeritud ja legaliseeritud vaba aja veetmise vormid, ei tahaks hakata üles lugemagi viimasel ajal ilmunud filme ja raamatuid, mis seda kõike suurepäraselt pakkuda suudavad. Kunstnik tegeleb ühe klišeehunniku lahti kloppimisega ja toob vaataja ette neid kõige kõditavamaid kaadreid.
Hirmutamise kinematograafilised mehhanismid on küll tähelepanu keskpunktis, kuid üheselt võetavaid vastuseid kunstnik ei anna, neile tuleb sinna “kuhugi” ise järgi minna.
