Jama naiste pärast, nagu ikka

“Sadama võim”

Autor Conor McPherson.

Lavastaja Ott Aardam.

Osades Evald Aavik, Ago Anderson, Markus Luik.

Esietendus 11. jaanuaril Tartus Genialistide klubis.

Tartu Lutsu tänava teatrimajas ehk Genialistide klubis teatri vaatamiseks sokkisjalu padjale potsatades kerkib kohe pähe määratlus: väike teater. Et kui üldse jagada suureks ja väikeseks, kus väike tähendab mitte hinnangut, vaid stiili, kammerlikkust, tugevat “siin-ja-praegu” tunnet, lähedust vaatajale, low-tech’i, siirust – siis on “Sadama võim” ehtne väikese teatri näide. “Sadama võim” mõjub Vanemuise tavaetenduse kõrval just nii nagu kogu Genialistide klubi Tartu kultuuripildis: mõnusa ja indina.

Tundub labane hakata lavastaja mõjutajaid otsima sellest, et kes kellega käib. Aga ei ole midagi teha –

Ott ­Aardami

lähenemine Petersonide teatridünastiale kumab sellest lavastusest läbi. “Sadama võim” on otsekui Theatrumi “Juveliiri poe ees” mõtteline järg. Teemaks on inim- ja lähisuhted, mille tähtsusest ei pääse ka suurim küünik; suured eetilised küsimused, mis mingil tasemel kerkivad esile igaühe elus. Kolme eri põlvkonna mehe ees on sama probleem: kui oma naine/tüdruk on ju täitsa tore, aga “tõeluse puudutus” tuleb kusagilt mujalt – mis siis teha? Erineva iseloomu, eetika ja kasvatusega mehed reageerivad väljakutsele nii, kuis kellegi süda käsib.

Praegu 36aastane

Conor Mc­Pherson

kirjutas “Sadama võimu” kolmekümneselt. Selles eas kolme eri vanuses mehe mõttekäigud nii usutavalt kirja panna on üllatav saavutus. Ilmselt ta ongi oma empaatiavõime eri registrid meeste peadesse piilumisele pühendanud, naistegelasi on tema loomingus väga vähe. Lapsena katoliiklikus koolis kõvasti pattude eest nuheldud, siis usust taganenud, alkoholismi langenud ja nüüd padukaine autor ei anna mõtestatud valikutele homo sapiens’i olemuses just väga suurt rolli. “90% inimesest on loom ja meil on kõigest need tühised 10%, et katta oma loomalikud otsused tsivilisatsiooni kattega,” ütles ta hiljuti intervjuus Guardianile.

Ometi püüavad “Sadama võimu” tegelastest vähemalt kaks, 20ndates

­Markus Luige

ja vanahärrast

Evald Aaviku

mängitud kuju pidevalt teha seda, mis on õige. Keskmise põlvkonna esindaja

Ago Andersoni

tegelaskuju on veidi teist masti: ootamatult kaela sadanud pilet kõrgklassi peente napsude ja tibide hulka ajab pea sassi küll – aga moraal jõuab väikese viivitusega ka temani.

Ilmselt ei olnud see lavastaja kavatsus, aga vaataja saab lisaväärtusena kaasa ka stiilinäited eri põlvkonna näitlemisstiilidest. Aaviku stiil sobib “vana hea Eesti näitlejateatri” fännidele, minule mõjus ta nii väikesel laval õige pisut kunstlikuna. Luige omapoisilik olek oli skaala teises otsas. Uskusin küll, mida kutt seal seletas, aga ehk esika närvi tõttu ei tulnud alati päris nii šefilt välja, nagu ta proovis.

Anderson tegi väga hea rolli, tema teine monoloog oli mulle küll etendusse sisenemise koht. Enne oli liiga palju tegemist, et veidi keerulisse – loe: ülimalt minimalistlikku seisu pandud näitlejate teksti süveneda. Veidi härisid vähemalt Dublinit mitte hästi tundvat kõrva ka arvukad keerulised kohanimed: nii oleks tahtnud, et üksteises midagi ära tundnud poiss ja tüdruk oleks saanud jalutada läbi Kadr ioru-Pirita-Merivälja, mitte läbi keeruliste nimedega Iiri kohtade.

Kunstnikutöö ja ruumikasutus oli suurepärane, laualampidega piiratud mänguplats, nurgas vanaonu süüdatud ahi ja ühe tegelase koduesikust õhkuv külm välisilm loovad selle õige tunde küll. Tore paaritunnine külaskäik, kus seekord ise oma elust lobisema ei pidanud.