James Pants toob maailmalõpu-muusikat
Ameerika produtsendi ja multiinstrumentalisti James Pantsiga võib mitmel teemal end vestlema unustada. Näiteks toidust. James on tõeline söögientusiast, pärast muusikat on toit tema lemmikteema number kaks ning tuleval nädalal Tallinna saabudes soovib ta hambad meie köögi eripäradesse lüüa. Või siis plaatidest. Uutest ja vanadest, plaatide üleküllusest, plaatidega kolimisest. Või siis tema viimasest albumist “Seven Seals”. Möödunud aasta lõpul ilmunud plaadist, mis jõulude eel ilmudes paraku õiglase tähelepanuta jäi. See on tõeline meistriteos. Sulatab kokku stiile minevikust ja tulevikust, sõeludes säravate helide ja millegi väga kurjakuulutava vahel. Albumi kujundus, tutvustavad tekstid ja reklaamikampaania andsid mõista, et plaat põhineb Johannese ilmutusraamatul, räägib maailmalõpust ning autor peab seda uue ja isikliku ususekti soundtrack’iks. Sekti rajamise alguseks. Kas tõesti…?
Kuidas muusika sinu ellu tuli?
Olen alati muusikast ja plaatidest väga huvitatud olnud. Tuhnisin vanemate plaatides. Mul oli trummikomplekt, kui olin viiene. Käisin pärast tunde muusikaringides – kooli jazz-bändis, garaažibändis, marsibändis… Selliseid asju Eestis vist ei ole, bände, mis marsivad trummidega üle jalgpalliväljaku.
Millal sulle kohale jõudis, et võiksid muusikas karjääri teha?
Ei teagi. Ma ei planeerinud seda ega uskunud, et see teoks saab. Töötasin täiesti tavalistel töökohtadel. Sushirestoranis näiteks. Peanut Butter Wolf (Pantsi muusikat väljaandva plaadifirma Stones Throw boss – aut.) sai kätte mõned minu varased salvestused. Seejärel palus mul ühest obskuursest diskoloost, mis talle väga meeldis, kaveri teha, see meeldis talle ka väga ja ta pakkus plaadilepingut. Esimest plaati kokku pannes töötasin päevatööl edasi – pensionifondide peal, lihtsalt liigutasin inimeste raha ja ei rääkinud kellegagi. Siis hakkas aina tihedamini kontserte tulema, ka Euroopas, pidevalt oli vaja vabu päevi küsida, firmale see väga ei istunud ja ühel päeval teatasin, et nüüd ma lahkun. Esialgu oli see üpris hirmuäratav. Aga eks see tavaliselt nii käibki. Mul vedas lihtsalt.
Sinu album “Seven Seals” on väidetavalt muusika ususekti rajamiseks…
Ihihih, jah. Ma pean seda plaati küll tõsiseks, aga kui mult küsiti, milline muusika sellel on, vastasin lõõpides, et see on muusika minu usulahu jaoks. Kuid liikmete saamine sinna sekti ei ole mul just üleliia hästi läinud. Keegi ei soovi liituda!
Või nii. Ma just tahtsin küsida, et kuidas sekti käivitamine on kulgenud…
Tead, ma olin veendunud, et see sekti asi läheb hooga käima ja mul õnnestub peagi osta hiiglaslik hoone, kus teenistusi korraldada, kuid seni on vaid kaks inimest huvi tundnud. Ja nemad olid kodutud, ihihih, nii et…
See oli siis lihtsalt nali, mis sulle pähe tuli, kui plaat valmis sai?
Noh… Muusikat tehes on mul ikkagi mingi kontseptsioon peas. Esimese albumiga, “Welcome”, sedasi veel ei olnud, aga “Seven Sealsi” tehes mõtlesin nimme maailmalõpu peale. Ühtpidi on maailmalõpp väga kaunis, teistpidi ääretult pahaendeline. Neist kahest tundest koosnebki selle plaadi meeleolu, hoolimata sellest, et sõnad lõpule ei viita.
Millised plaadid sinu arvetes maailmalõppu hästi kirjeldavad?
Päris palju on selliseid plaate. Kõik neist ei pruugi otsast lõpuni head olla. Näiteks Kreeka artist Aphrodite’s Child – üks Vangelise bände – ja nende album “666”. Põhineb samuti Johannese ilmutusraamatul. Mõned new age’i plaadid on sellised. Iasos näiteks, jälle kreeklane – hmm, äkki kreeklased tegelevad selle teemaga peamiselt? – ja tema plaat meeldib mulle väga. See plaat on rahulikust maailmalõpust. Hunnikul 60ndate psühhedeeliaplaatidel on lõpu meeleolu palju. Terve plaat võis millestki muust rääkida, aga sageli oli plaadil üks-kaks lugu sel teemal. Ja need lood tunduvad mulle alati kõige põnevamad. Väga tumedatoonilised, aga samas kaunid. Ja see mulle meeldib.
Kas sinu järgmine plaat võiks kirjeldada olukorda pärast maailmalõppu?
Heh-heh-heh. Ausalt öeldes – mul sai just uus album valmis. Äkki tõesti. Äkki sobib see selle iseloomustamiseks. Uus plaat on kõvasti lärmakam. Umbes nagu Ameerika 1950ndate muusika, mida võis kuulda hamburgerikohtades, aga väga kärarikas. Tead lugu “Earth Angel”, ansamblilt Penguins? Vat selline minek mulle meeldib. 50ndate bänd, väga halvasti lindistatud, omamoodi doo-wop, korralikult ragisev.
Üllatav, et “Seven Seals” aastalõpu kriitikuteküsitlustes ei figureerinud.
See oli osalt minu süü, sest plaat tuli välja nii aasta lõpus. Enamik küsitlustest ilmub juba detsembri algul, mu plaat tuli detsembri teisel nädalal. Õppetund. Pidanuks juba septembris välja tulema, aga kujundus võttis aega. Stones Throw arvas, et peaks 2010ndasse lükkama, aga olin liiga õhinas, et veel edasi lükata.
Ja ega sa neid tabeleid ei sihtinudki.
Tead, ausalt öeldes need tabelid meeldivad mulle. Loen neid aeg-ajalt ja jätan midagi meelde. Mind huvitavad ka arvustused. Minu muusikast on mitmeid retsensioone ilmunud, mis on mu meelest väga hästi kirjutatud, plaadi nõrgad kohad on välja toodud ja see jutt on tõesti olnud adekvaatne. Võtan märkusi arvesse ning üritan järgmisel korral paremini teha. Mitmed arvustused on muidugi sellised, et inimesele meeldib kõik. See ei nõua just erilist pingutust, arvata muusikat kuulates, et “ooo! suurepärane” ja “ooo! suurepärane!”. See on liiga lihtne.
Palun kirjelda oma show’d!
On kolm võimalust. Üks on terve bändiga, natuke imelik ja mürane. Siis DJ-show. Ja siis üks, mis on segu neist kahest. Osaliselt DJ-show, osaliselt karaoke. Laulan, trummimasinad, skrätsin. Ma ise kutsun seda varieteeprogrammiks.
Mulle üldiselt ei meeldi, et nii paljud teevad ühe-mehe-show’sid. Aga mõistan neid, sest bändiga esinedes, terve bändiga tuurile minnes ei teeni keegi midagi. Heal juhul saab kulud kaetud. Mulle ei istu laptop’ide taga passimine, nii et ma ise proovin siiski vähe teistmoodi teha. Tempot üleval hoida. Ikka rohkem peaks pingutama, et ühe-mehe-show’d põnevamad oleks, mitte vaiksed istumised.
Mis sa arvad – kas maailmas on liiga palju muusikat või võiks rohkem olla?
Hmm… Minu arust on siiski liiga palju. Ma ei tea, kas see on hea või halb, et nii kerge on kodus lindistada. iTunes on täis miljoneid bände, millest sa eales kuulnud pole. Ma ei usu, et inimaju on võimeline seda kõike haarama. Muusikafännil on üha raskem sellest läbi kaevuda. Inimestel ei saa olla niivõrd palju lemmikbände! Mul on väga palju plaate, eks, aga üksnes umbes 20 neist kuulan ma tõesti sageli ja süvenenult. Ülejäänud ununevad vaikselt.
* James Pants esineb oma sooloshowga Tallinnas Von Krahlis 17. märtsil. Kaasa teeb Orelipoiss ning DJ Madis Nestor.
