Mäggi on mulle tahtmatult palju halba teinud, sest tema lollakate värsside pärast ei suuda ma laupäevaseid Postimehi kättegi võtta ning nii jääb lugemata ka Mart Juure lehekülg, millest mul on siiralt kahju.

Raamat on vähemalt selles mõttes parem, et tekstid on siin lühemad ja autor ei jõua oma segastes mõttelabürintides päris lootusetult ära eksida. Leidub täiesti sümpaatseid vormivõtteid – ehkki mõtet need ei süvenda. Näiteks lk 83, kus autor kinnitab, et vihm peseb pea, hea, vea ja sea, tuul aga hinge, pinge, vinge ja ringe. Miks ei võiks vihm pesta veel ka rea, Lea ja Dorothea, tuul aga linge, stringe ja Karolinge? Näitaks vähemalt mingit süvenemist.

Autoripositsioon on jõuetult roomava ussikese oma. Mäggi “luulel” puudub eesmärk, prevaleerib sihitu kaeblemine ühtaegu kõige ja mitte millegi üle. “Ma rumal, vana pime peni!” kirjutab autor enese kohta õiglaselt lk 118 (ilma mingi irooniata). “Rõõmsameelne tolgus” (lk 87) on ebaobjektiivsem – tolgus küll, aga mitte rõõmsameelne.

Kõige rohkem leidub siiski seosetut pläma (“Anastajad”, “Riigijuhtimise paradoks”). Neile, kes mu sõnades kahtlevad, toon tõestuseks tervikuna ära “Ees kaunis on” teksti (lk 145): “Ükskord algab kõik ju otsast peale / ükskord on nii tore see, mis olnud / Lihtsalt hea on mõelda ainult heale / kurtmata, miks kõike seda polnud / Ükskord algab kõik, ka otsast peale / kõik, mis tuleb, on ju korra olnud / Nii saab õnne ikka õnne peale / kaunis ees on, parem veel kui olnu”. “Julgus” aga meenutab järelärkamisaegseid epigoone ja ei mõjukski mõnes “Isamaa õilmete ja lillikeste” kogus väga saamatult.

Lk 62 küsib Mäggi kaks korda järjest: kuis haarata saaks haaramatut? Vastus on lihtne: ei saagi ja pole vajagi. Sama tark oleks küsida, kuis süüa saaks söödamatut või sõita jalgrattaga jalgrattal sõitmatut.

Ma ei usu, et autor päriselt nii loll ja jõuetu on. Ilmselt on tegu poosiga.

Mäggi raamatu negatiivseim külg ongi, et kuna see on kirjutatud idioodi positsioonilt, siis tahes või tahtmata plagieerib ja naeruvääristab see kõike tõelise vaimupuudega inimeste kirjutatut.