TEHNILISE VAATE­MÄNGUNA OKEI: aga kes Al DiMeola lavakarakter päriselt on? Liis Reiman

Kindlasti on kusagil keegi, kel jätkus nende päevade jooksul tervist ja aega, et külastada kõiki Jazzkaare kontserte. Mul endal tuli tõrkeid ette mõlemal rindel ja nõnda ei saanud isiklik pilt sündmustest kuidagi representatiivne – näiteks juba Roberto Fonseca Trio või Charnett Moffettpidanuksid seal pildil olema, kuid ei olnud. Kogusummaks jäi nõnda kaheksa kontserti ja kui olin neid nimesid enese ees mõnda aega uurinud, jaotasin nad kõik hägustel temaatilistel alustel neljaks paariks, nii et üks pool igas paaris oleks Eesti artist ja teine välismaine.

1. „Puhas ja klassikaline džäss“

Ma võin peaaegu öelda, et seekordsele Jazzkaarele tulin paljuski just Ühendriikide saksofonistiChris Potteri kvarteti järele. Ma ei eeldanud, et see bänd nihutab mu arusaamu džässist või midagi sellist. Aga ma lootsin väga autoriteetset, isegi autoritaarset kõnet ja täpselt seda ma ka sain. 

« Avalehele 0 Kommentaari
Loe veel: