Jean-Christophe Grangé"'Must joon"'
Jälle üks sarimõrva käsitlev lugu. Selliste teoste tulv on hakanud mõjuma turgu üleujutava brändina. Läbimüük peaks olema maailma mastaabis stabiilselt rahuldav. Vahel hiilib ligi tunne, et mingi müstiline jõud püüab mõjutada inimteadvust globaalsel tasandil, tekitada lainetena mõjuvaid võdinaid. Ütleme nii, et kunagi de Sade mõjutas vaid intellektuaalide kitsast ringi ja mädanes vangikongis. Teda hinnati mõistagi ka pikantsuse seisukohast, kuid kuulsus on jäänud püsima tänu sellele, et haritlased kasutasid ta teoseid (teevad seda siiani) inimese nn hämara poole kompamiseks. Sade oli tegelikult vägagi tuim tekstitootja, tähtis oli tema puhul teema ja kujundi ambivalentsus. Sarimõrva pealt leiba teenivad kirjanikud on tegelikult tehnilised geeniused: nad valdavad kirjanikutööd perfektselt, samuti on nende teadmised sotsioloogiast, psühholoogiast, psühhiaatriast ja kriminalistika valdkonnast märkimisväärsed.
Käesolev romaan on tegelikult kahemõõtmeline. Mõrvarile omistatakse ebainimlikke võimeid, sest labasust peab kuidagi peitma, süžeele antakse hoogu, tekstis on aga poosi. Malaisia vangla on antud edasi puhtalt olukirjeldusena, suurel määral on romaan lihtsalt turismibuklett, millesse on sulatatud näpuotsatäis igavikulist põnevust - hüpatakse, karatakse, käperdatakse laipa, ujutakse, kaotatakse teadvus jne. Füsioloogilisele pööratakse väga suurt tähelepanu, näiteks naises peituvast verest on lausa peatükk. Kehalisust on palju, psühholoogilist andetult. Kõik tegelased on aga perverdid, frigiidsed või uskumatult kahestunud. Romaani nn puänt on mage: sarimõrvariga kontakti otsiv ajakirjanik avastab ka endas peidus olnud mõrtsuka. Lõpp on ent päris lääge: frigiidne naine Khadidja, egiptlanna Pariisis, kes kirjutab doktoritööd, lükkab rõdult alla oma armukese, läheb trepist alla - ja tunneb, et tema jäi ellu.
