Jenny Dahlberg “Paks!”
Näete, see korpulentne daam raamatu kaanel ongi selle raamatu kirjutanud. Enda arvates on ta kohutavalt paks, ülemäära paks, nii paks, et tegelikult peaks häbenema silmad peast, kuigi ei tahaks. Aga samas ei ole tal plaaniski dieeti pidama hakata, veel enam – talle maitsevad rasvased toidud ja mida rohkem neid toite on, seda parem. Mitte just, et need kõik peaksid rasva sisse kindlasti uppuma – tema paks sõbranna armastab veel rasvasemaid toite, aga tema paks sõbranna siiski püüab ka dieeti pidada. Oma raamatus püüab Jenny lugejale selgeks teha, miks ta on paks, kuid kahjuks mulle see päris hästi kohale ei jõudnud, et miks ta siis täpselt on paks. Raamatust selgub ainult lihtne tõde – see daam on ennast ise paksuks söönud. Jenny kirjeldab värvikalt erinevaid muresid, mis liigse kehakaaluga kaasnevad – ei saa kanda paeltega kingi, kõik riided on lohvakad, sukkpüksid rebenevad, häbi on poest iga päev kilode kaupa kompvekke osta. Meelelahutusena on see hea kibenaljakas asi, kuid eesmärki – lähendada pakse peenikestele, see siiski ei täida.