Juttude tase on mõnevõrra ebaühtlane, sest tundub, et autor mängib kohati liialt eksootikale — “Tõelises durwan’is” või “Missis Seni juures” justkui katsutakse lugejat rabada. Esimeses India viletsuse, teises bengalite ja Ameerika elulaadi kontrastsusega. Mitut juttu läbiv teema on korraldatud abielud. Ei tea, kas ka sel puhul on autor püüdnud oma Ameerika lugejat rabada, igatahes ei ole kirjeldustes mitte midagi šokeerivat, need viivad vaid mõttele, et elame jätkuvalt meeste, eelkõige valgete meeste maailmas…

Lood on kirjutatud suure siiruse ja südamlikkusega ning enamikul neist on ka suurepärased puändid. Puäntidest veelgi tugevam on aga Lahiri portreede loomise ja intriigide kujundamise anne. Vaid paarikümnel leheküljel avanevad elavad karakterid ja hargnevad üldjuhul kurvad (kuigi vahel õnneliku lõpuga) elusaatused, milles on kesksel kohal raskused teineteise mõistmise ja võõras kultuuris kohanemisega. Seega jutud mitte lihtsalt Indiast ja Ameerikast, vaid ikkagi inimestest.

PS Millal õpivad tõlkijad ära, et barracks tähendab kasarm, mitte barakk!?