16.08.2007, 00:00
John Ashton, Tom Whyte “Paradiisi otsinguil. Paradiis ja igavik maailma müütides ja usundites”
Tõlkinud Ivika Arumäe, Kärt Toomel. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2006, 160 lk.
John Ashton, Tom Whyte
“Paradiisi otsinguil. Paradiis ja igavik maailma müütides ja usundites”
Tõlkinud Ivika Arumäe, Kärt Toomel.
Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2006, 160 lk.
See paradiisi ehk õnne või õndsuse otsinguid ning kujutelmi portreteeriv teos on parim populaarteaduslik ülevaade, mida viimasel ajal käes olen hoidnud. Autorite analüüsivõime on suisa kadestamisväärne, kirjaviis küpselt mahlakas ning illustratsioonid veenvad.
Täiuslikkusest kõnelesid juba Mesopotaamia müüdid. Näiteks kujutlus tänase jõuka Bahreini alal olnud “neitsilikust” linnast Dilmun, kus: “Lõvid ei tapnud, hunt ei röövinud tallesid” kujustab võib-olla sõna otseses mõttes utoopiat ehk olematut kohta. Gilgameš otsis aga surematust tulutult, kuid positiivse programmina elab ta edasi oma tegudes – Uruki linna vägevates müürides ning rahvapärimuses.
Vana-Egiptuses aga võis kadunuke peale südame kaalumist sattuda kas kõrkjaväljale (mis seostus hommikuga), manalasse (öö) või taevasse päikese ning tähtede juurde (päev).
Seevastu agressiivsed asteegid pidasid sõdalastele väärikaks saatuseks aidata päikest tema teekonnal ning seejärel laskuda värvikirevate lindudena maapeale. Ka sünnitusel surnud naistest said päikese eskortijad ning hiljem koolibrid ja liblikad. Loomulikul teel surnuid ootas palju magedam väljavaade surnute kuningriigis.
Autorid näitavad mitmete kujutelmade ajas teisenemisi: vääriti mõistmise tagajärjel sai Pandora vaadikesest laegas, kivisest ja põllumajanduslikult vaesest Arkaadias Kreekas romantiline looduse rüpp, praegu vaid mehenimeks jäänud Aadam kandis algselt ka tähendust muld (adamah), millest ju esimene inimene võetud oli. Ka tänase “Ameerika unistuse” taga võib näha kolonialistide tõlgendust põlis-ameeriklaste uskumistest, kus väidetavalt oli olulisel kohal hingele määratud õnnelik jahimaa.
Budistidki pakuvad mitmeid “paradiise”. Näiteks 2. sajandil pKr levima hakanud õpetus Puhtast Maast, millesse uskujad võisid olla kindlad oma taassünnis ning rahulikult õndsust oodata. Selline inimene võib juba surres koguda teda eesootavaid meeldivaid lõhnu, imelist valgust, muusikat.
Autorid näitavad, et kui judaismi ning kristluse puhul süüdistatakse meie praeguse täbaras olukorras seksistlikult naist (kes saatis Aadama kiusatusse), siis koraanis pole Eeva ainult “küljeluu”, vaid mehega samas hingest sündinud isiksus. Samuti ei veereta nad lapsikult süüd Jumala enda kaelast ära, vaid tunnistavad paarina oma pattu. Seetõttu ka Jumal andestab neile ning kuigi saadab nad pagendusse, siis on see ajutine ning ka näilised raskused võivad osutuda õnnistuseks.
Raamat lõpeb üsna pessimistliku tõdemusega: kui tänane raiskav-lagastav eluviis jätkub ja me “oma aeda ei hari”, siis võib juhtuda, et varsti ilmuvad menüüsse mürgiõunad.
“Paradiisi otsinguil. Paradiis ja igavik maailma müütides ja usundites”
Tõlkinud Ivika Arumäe, Kärt Toomel.
Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2006, 160 lk.
See paradiisi ehk õnne või õndsuse otsinguid ning kujutelmi portreteeriv teos on parim populaarteaduslik ülevaade, mida viimasel ajal käes olen hoidnud. Autorite analüüsivõime on suisa kadestamisväärne, kirjaviis küpselt mahlakas ning illustratsioonid veenvad.
Täiuslikkusest kõnelesid juba Mesopotaamia müüdid. Näiteks kujutlus tänase jõuka Bahreini alal olnud “neitsilikust” linnast Dilmun, kus: “Lõvid ei tapnud, hunt ei röövinud tallesid” kujustab võib-olla sõna otseses mõttes utoopiat ehk olematut kohta. Gilgameš otsis aga surematust tulutult, kuid positiivse programmina elab ta edasi oma tegudes – Uruki linna vägevates müürides ning rahvapärimuses.
Vana-Egiptuses aga võis kadunuke peale südame kaalumist sattuda kas kõrkjaväljale (mis seostus hommikuga), manalasse (öö) või taevasse päikese ning tähtede juurde (päev).
Seevastu agressiivsed asteegid pidasid sõdalastele väärikaks saatuseks aidata päikest tema teekonnal ning seejärel laskuda värvikirevate lindudena maapeale. Ka sünnitusel surnud naistest said päikese eskortijad ning hiljem koolibrid ja liblikad. Loomulikul teel surnuid ootas palju magedam väljavaade surnute kuningriigis.
Autorid näitavad mitmete kujutelmade ajas teisenemisi: vääriti mõistmise tagajärjel sai Pandora vaadikesest laegas, kivisest ja põllumajanduslikult vaesest Arkaadias Kreekas romantiline looduse rüpp, praegu vaid mehenimeks jäänud Aadam kandis algselt ka tähendust muld (adamah), millest ju esimene inimene võetud oli. Ka tänase “Ameerika unistuse” taga võib näha kolonialistide tõlgendust põlis-ameeriklaste uskumistest, kus väidetavalt oli olulisel kohal hingele määratud õnnelik jahimaa.
Budistidki pakuvad mitmeid “paradiise”. Näiteks 2. sajandil pKr levima hakanud õpetus Puhtast Maast, millesse uskujad võisid olla kindlad oma taassünnis ning rahulikult õndsust oodata. Selline inimene võib juba surres koguda teda eesootavaid meeldivaid lõhnu, imelist valgust, muusikat.
Autorid näitavad, et kui judaismi ning kristluse puhul süüdistatakse meie praeguse täbaras olukorras seksistlikult naist (kes saatis Aadama kiusatusse), siis koraanis pole Eeva ainult “küljeluu”, vaid mehega samas hingest sündinud isiksus. Samuti ei veereta nad lapsikult süüd Jumala enda kaelast ära, vaid tunnistavad paarina oma pattu. Seetõttu ka Jumal andestab neile ning kuigi saadab nad pagendusse, siis on see ajutine ning ka näilised raskused võivad osutuda õnnistuseks.
Raamat lõpeb üsna pessimistliku tõdemusega: kui tänane raiskav-lagastav eluviis jätkub ja me “oma aeda ei hari”, siis võib juhtuda, et varsti ilmuvad menüüsse mürgiõunad.