Joonistavad mehed ja tiibadega värsid

Margit Tõnson vaatas animeeritud luulet.

Nädalavahetusel Põhjamaade luulefestivalil esilinastunud “Must lagi” on viinud kokku seitse eesti luuletust ja seitse eesti animatsioonimeistrit. Autorite poolt vabalt valitud luuletused on kõnetanud autoreid erinevalt, kes on saanud Pegasuselt tõuke ja tormanud kõrgustesse, kes painutab ennast Pegasuse ees ja tegutseb pigem aupakliku illustraatori kui interpreedina. Erinevad lood kumuleeruvad eesti kultuuriloo audiovisuaalalbumiks, kus minevik ulatab käe tulevikule ja üks meedium teisele. Hübriidelukal on tiivad ja “Must lagi” näitab võimsalt, et lage pole.

Esmapilgul tundub see “luule illustreerimine” sarnanevat muusikavideo tegemisega. Et enne on lugu, ja siis tuleb inspiratsioon ja siis pilt. Priit Tender, üks seitsmest tegijast, ütleb, et muusikavideo puhul dikteerib ikkagi rütm tulemuse. “Luulefilm sünnib aga sõna ja pildi vahekorrast,” lisab ta.

Aga nüüd, järjekorras. Janno ­Põldma valis Heiti Talviku “Sügiseleegia”. Paatoslikku luuletust illustreerib staatiline stseen ühest abielust. Heitil “hakkab tulema”, ta deklameerib Bettile, kes kiidab heaks – vägagi kultuuriajalooliselt korrektne ettekujutus Poeedist ja tema Naisest. Ja ma ei mõtle siin konkreetset paari. Poeedi põlvedel istub väike tiibadega puto, roosas madrusekostüümis – vimkaga vihje esimese eesti vabariigi sünniroosale väikekodanlusele. Helis toetab lugu ka läbi seina kostev salongimelu.

Modernsemat joont esindab Kaspar Jancise “Viimane sigaret” (Asko Künnap). Mustvalge pildirida räägib oma lugu, olles nii luuleridadega dialoogis. Nõuab teistkordset vaatamist, et kõik nüansid tabada.

Heiki Ernitsale imponeeris luuletus “Tuled öös” (Arvi Siig). Jah, öös on asju. Visuaalis domineerib urbanistlik vuajerism, sissepiilumine erinevatest akendest. Ei puudu ka lühiloole kohustuslik puänt. Lembit Ulfsaki hääl on sugestiivne, kuid natuke nagu omaette. Ühes teises emotsionaalses ilmas.

Äärmiselt efektne “jäätantsuseanss” tuleb Ülo Pikkovilt. Tema on Aleksander Suumani “Läänemerelinikule” uisutama pannud kaks hanesulge. Abstraktne, täpne, elamuslik. ­Mirjam ­Tally muusika toetab hästi loodud habrast maailma.

Priit Tenderi “Taimne Direktor” (­Andres Ehin) on kohati illustreeriv, ja luuletuse enda fantastiline metamorfoos annab hea äratõukepinna. Vabavärssi esitab Ehin ise robotliku häälega. “Ma olen taimne, mõtles direktor. See ei takistanud teda järgmisel hommikul Brüsselisse lendamast”... Väga terane.

“Ma kuklas tunnen eluaegset kuuli...” (Jüri Üdi) – Priit Pärn laseb luuletust lugeda kahel häälel – vene aktsendiga naishäälel ja puhtal meeshäälel. Visuaalselt meenutab lugu nüüdistantsu koreograafiat – mees ja naine viskavad vastastikku silda jms. Aga, mis veel tähtsam, siin on isegi sõnadel koreograafia. Ilus ja erootiline.

Mati Kütt omakorda on positsioneerinud end väljale, kus ta on juba pikemat aega viibinud. See on see kõiksuse kuumaastik. Ta ajab oma asja, ja kasutab Ilmar Laabani luuletust “Substantia Stellaris” algmaterjalina, et jutustada veel üht versiooni oma loost. Kosmiline.

Priit Tender, millal seda koguteost kinodes võiks näha?
Linastumisega ootame sügiseni. Plaanis on välja anda ka eksklusiivne raamat-DVD, mille koostamisega parasjagu tegeldakse. Samuti on kavas esitlus Göteborgi raamatumessil, kus on sel aastal fookuses just eesti kirjandus. On mõte seda kogumikku ka koolides levitada, ehk aitab kaasa eesti luule (ja animatsiooni) populariseerimisele.

Kui palju aega “Musta lae” projekti ideest valmimiseni kulus?
Nii poolteist aastat. Idee sai alguse mõned aastad tagasi ühest Hollandi stuudiost, kes plaanis teha rahvusvahelist animaprojekti, mis põhineks samuti iga maa luulel. Ei teagi täpselt, mispärast, ent paraku jäi see projekt katki. Niisiis otsustasime asja ise käsile võtta. Üllataval kombel olid kõik juhtivad joonisfilmitegijad kohe nõus sellega kaasa tulema.
Kuna formaat oli nii lühike (igaühele kaks minutit –  MT), siis võimaldas see proovida ka uusi tehnikaid ja teistsugust lähenemist loole kui sellisele. Kõik autorid töötasid omaette, ning oli väga huvitav jälgida, kui filmid valmima hakkasid, kui erinevalt olid tegijad asjale lähenenud. Seitsmest loost filmi kokkupanemine oli samuti omaette probleem, ent tundub, et see õnnestus siiski üllatavalt hästi.

Kuidas leidsite need seitse luuletust?
Luuletuste valiku osas oli autoritel täielik vabadus, üritasime vaid vältida olukorda, kus mitu filmi oleks valminud sama luuletaja teostest. Nii et kõigepealt jagasime ära luuletajad ja siis asusime konkreetseid luuletusi otsima. Luulefilmi tegemine on sisuliselt olukord, kus sulle on antud ette filmi stsenaarium, mida sa oma parima äranägemise järgi pead lavastama hakkama. Selle stsenaariumi eeliseks see, et ta on piisavalt abstraktne ja annab palju vabadust. Teisalt ei saa aga luuletust lihtsalt pildis “ära jutustada”, vaid autoril peab olema mingi omapoolne kontsept­sioon, kuidas seda ülesannet lahendada.