Jõudeaja võrsed
Etendus käivitub grotesksele satanistlikule riitusele viitava episoodiga, mille taustaks kõmiseb Stanley Kubricku filmist “Eyes Wide Shut” tuttav Jocelyn Pooki pahaendeline liturgia. Esimesest paugust peale on tunda, et saabumas on midagi täiesti isesugust.
Algus on hillitsetult maneerlik. Tüll hõljub, kunstlumi tolmleb, oivalistes kostüümides tegelased sisenevad operetliku aplombiga üleni valgeks stiliseeritud mänguruumi. Galantsed härrased viskavad oma repliike nagu nõtkeid kalambuure. Armuavaldusi vahetatakse kui kerget flirti, mäng on täis topeltkodeeringut ja teesklust.
Kazimir (Taavi Eelmaa) ihaldab süütut ja elurõõmsat Broncat (Tiina Tauraite), kes omakorda astub abiellu Kazimiri venna Tadeusziga (Juhan Ulfsak), kelles pole omakorda kustunud ihalus inimsööjaliku vambi Eva (Liina Vahtrik) järele. Esialgu hargneb meie ees vana hea melodraama, kõigi sümbolistlike garneeringutega. Detailid on oma kohal, plaadimasinas keerlev Pärt ja käest kätte ringleb Coelho teos mängivad teravmeelselt kokku lume kujundi hingeülendava valevusega.
Mida aeg sedasi, seda hüsteerilisemaks paisub õhkkond. Teesklus pudeneb, maneer vaagub. Tegelased ihaldavad, ihaldavad, ihaldavad. Ihaldatakse üksteist, ihaldatakse tõelisi kogemusi ja hingematvaid tundeid, ihaldatakse absoluutset kokkukuuluvust ja lõpuks ihaldatakse ihaldamist ennast. Algselt puhtuse ja süütuse järele muutunud lumi muutub rõskeks melanhooliaks, üksilduseks, mis vähemalt eluajal ei lase armastajatel üheks saada, ega ihalejatel rahu leida.
Armunäljas tegelased püherdavad, roomavad ja visklevad penoplastist lumes, kriiskavad ja niutsuvad armupiinades. Õhk on tiine pärsitud ja pärssimata ihadest. Lumeterad tungivad kõikidesse keha-avaustesse. Näitlejad rebivad, hammustavad, lutsivad ja peksavad üksteist lausa kinematograafilise naturalismiga, näidates koha kätte Draamateatri seksikomöödiate abitule sipsutamisele.
Taavi Eelmaa poetab näidendi vältel maha kõik wannabe-gigolo maskid, kuni läbi lume tuigub meie poole lõdisev tontolend. Mees, kellelt ühiskondlik ja seltskondlik tellimus nõuab absoluutset kõvadust -- otsusekindla, julge, elegantse ja teravmeelse isase rolli täitmist -- kaotab armastades kogu tahtejõuga vormitud võltskesta. Ta keerab melanhooliast nõretava silmapaari publikusse. Ta on nüüd armetu ja nõrk, aga siiras ja vaba. Surma lunastava palge ees pole kõikidel illusoorsetel enesetajudel mingit tähtsust.
Filmiharidustega Sarnet oskab lava tervikruumi ja näidendiaega jaotada mikrostseenideks ja eri suurusega plaanideks. Väga hästi on õnnestunud Przybyszewski teksti katmine misantstseenidega. Näitlejate zhestid, aktsendid ja tegevused kontrasteeruvad, ristuvad ja põimuvad teksti algtähendusega, nii et mõlemad tasandid on korraga loetavad. Bravuurikad on kiresööstude asendustegevused, näiteks kui Juhan Ulfsak rebib raevuhoos kandelaabrist küünla, justnagu tahaks selle oma partnerile kurku toppida, aga hakkab järsku sellega hoopis suuski määrima.
Hea on ka näidendi rütmistatus, kus jõulised stseenid vahelduvad seebiooperliku täitematerjaliga, mille vältel saab vaataja eelmisest stseenist toibuda. Lavastus on kütkestav kuni viimase veerandikuni, kus mängu paisatakse David Lynchilik element. Erki Laul teeb, mis suudab, aga tema kehastatud kooljale vanurile on antud liiga vähe lavaaega, et aru saada selle kuju mõttest ja kohast seesinatses universiumis. Ning lynchiliku õõvastuse asemel tekitab see pööre soovi end sügada ja viib esimest korda mõtted puhvetis ootava konjakitilga järele.
Olgugi, et näidend on kirjutatud 1903 aastal, räägib ta samahästi tänase päeva urbanistidest, edevatest ja närvihaigetest egomaniakkidest, kelle ainus kirglik nauding kõikvõimalike naudingute pikas reas on pühendumine omaenese süngete ihaluste ja neurooside intensiivsele läbielamisele. Nad on jõudeaja lapsed, tänapäeva aristokraadid, kellel on piiramatult aega suhete sõlmimiseks ja lahtiharutamiseks. Praktilise elulaadiga töömehe jaoks jäävad “Lume” tegelaste painajad kaunikestki adumatuks, ta lihtsalt ei mõista, et naist võib peksta mitte ainult asja pärast, vaid kahepoolse ekstaasi kogemiseks. Töömees ei koge igatsust millegi nimetu järele, vaid tal on konkreetne soov omandada mõni konkreetne jubin. Nii et täie julgusega võiks lavastust soovitada ainult kergelt ebamaistele tüüpidele, või neile, kelle psüühika ei ole parimas balansis.
