Jõuetu “Jõusaal”
Alice Kase näitus "Jõusaal"
Tartu Kunstimuuseumis, kestab 7. septembrini.
Alice Kask esineb Tartu kunstimuuseumis oma isiknäitusega esmakordselt. Kindlasti on "Jõusaal" tähtis ka kuraatorina debüteeriva Tõnis Tatari jaoks. Vähemasti võiks olla, sest kuigi Kask on noor kunstnik, on ta üsna staažikas ja võitnud tuntust juba ka välismaal. Tema loomingusse peaks seega suhtuma respektiga ja püüdma näidata selle erinevaid tahke.
"Jõusaalis" on üles riputatud kuus suures formaadis maali (reprol "Roomaja") ning seinale kleebitud neli joonistust, kokku näeb publik kümmet teost. Olgugi, et kõik teosed pärinevad kunstniku viimase aja loomingust, on seda siiski vähe. Seda enam, et tegemist on isiknäitusega, huvitaks mind kasvõi visandlikult kunstniku varasem looming. Antud juhul aga puudub kuraatori tehtud valiku lahtimõtestamiseks vajalik kontekst.
Sealjuures ei aita meid ka mittemidagiütlev pealkiri "Jõusaal", liitsõna, milles omab näituse puhul tähendust vaid esimene pool. Ka seda on vähe.
Seinale kleebitud lühikese näituseteksti järgi on väljapaneku teemaks "süvasotsiaalse taustaga nihestatud realism". Lihtsamalt öeldes soovib Kask analüüsida ühiskonda, viidates selles olevale ebanormaalsusele nihestusega realistlike maalide pildilises pinnas. Ühel maalil värvib tüdruk seina, tema alakeha on ülakeha suhtes nihkes, justkui näeksime viimast läbi veeklaasi. Kindlasti on Kase loomingus ka sügavama tähendusega aspekte, mis on sedavõrd süvenenud maalimisviisi eelduseks.
Tatar ongi rohkem vaeva näinud kataloogi teksti kallal, milles toetub klassikutele ja väljendab end keerulistes keelelistes konstruktsioonides.
Kase loomingu selgesõnalisel lahtimõtestamisel ja selle erilisuse väljatoomisel jääb aga Tatar hätta ning raske on välja lugeda tema isiklikku seisukohta, mille formuleerimine peaks olema kuraatori üks olulisemaid ülesandeid.
Läksin näitusele võib-olla liiga suurte ootustega, sest Kask on üks mu lemmikkunstnikke. Lootes saada ülevaadet, pidin lahkuma pettumusega, sest minu arvates oli väljapanek pealiskaudne. Tartu kunstimuuseumi kuraatoritele peaks olema ju jõukohane koostada kunstniku loomingust korralik ülevaade. Sellisena jääb aga "Jõusaal" provintsliku eragalerii näituse tasemele.
