19.09.2008, 00:00
Jõukas Eesti: lubadused ja tegelikkus
Päris palju Eesti peresid elab allpool ametlikku elatusmiinimumi, meenutab Malle Salupere.
Te, vaesed, totrad narrid, avage silmad, kõrvad; ja vaatke, kuis
poliitikud teid peenelt petavad!
(Figaro aarias
ooperist “Figaro pulm” “te kallimad”)
Enne valimisi lubati meid tosina aastaga viia Euroopa viie jõukaima
riigi hulka. Aga keegi ei raiu enam, et lubadused on täitmiseks, vaid
tuleb mõista nii, nagu laulus öeldud: “Kes veerand uskus,
rumal on, ja poole petta saand.”
Tulumaksu alandamise
lubadusest enam kümne küünega kinni ei hoita, sest juba niigi
terendub Eestile koht ELi riikide tagumise viisiku ankrumehena. Samas,
kaitsekulutuste kahe protsendi lubadust pidavat täitma, nui neljaks. Aga
kus, kes ja millal on seda lubanud, ja kellele? Teatavasti oli tegemist Lennart
Meri omaaegse ärplemisega. Ja Gruusia näitel ju veendusime, et ka
kolmekordsest kaitsekulutuste suurendamisest pole väikeriigile
vähimatki kasu, ja nagu talle otse öeldi, ükski suurriik tema
pärast enesetapule ega oma huve kahjustama ei lähe.
Eestlased on aga innukad suitsiidipoliitikud. Kahe päevaga kutsuti kokku
Riigikogu erakorraline istung Gruusia küsimuses, peeti ETVs tundidepikkusi
saatekavaväliseid debatte (koguni vene keeles ja subtiitritega), tehti
kõlavaid kuulujuttudele tuginevaid avaldusi – ja jäädi
“abiväe” saatmisega maailma ees narriks. Praegu on
Europarlamendi vasakpoolsed esitanud seal järelepärimise selle
rühma legitiimsuse asjus.
Kui sama aktiivsust oleks ilmutatud
monumendisõja ajal, võinuks pronksiöö muidugi ära
jääda, kuid nähtavasti oli kellelegi vaja just niisugust asjade
kulgu. Täiesti ebanormaalseks tuleb aga pidada, et pidevalt sekkudes
teiste riikide siseasjadesse, pole Riigikogu siiani võtnud seisukohta
läbikukkunud/kukutatud integratsioonipoliitika küsimuses ega
märganud katastroofilist seisu Eesti demograafias, mida pärast
kadunud Aino Järvesood on tegelikult mõistnud ainult Rein
Taagepera.
Praeguse poliitika jätkudes ei tule meil kuskilt
juurde täisväärtuslikke sünnitajaid, saati
riigikaitsjaid, sest poolnäljas kasvanud
alko-narkopõlvkond hävitab end ise. Üheksakümnendate
iga aastakäik on poole väiksem kui eelnevad, seega veidi
üle kümne tuhande noore, alla poole mehed, nende seas terveid heal
juhul pooled. Oleme sunnitud kasutu kaitseväe likvideerima ja ajateenijaid
rakendama korrakaitse-, piirivalve- ning päästeteenistuses, sest
inimesi lihtsalt ei ole. Vangivalvurite vajadus suureneb enneolematult, kuna
moraalitõdede asemel on lastele pähe taotud ilusa elu kultus,
mille kiire realiseerimise ainsaks võimaluseks jääb
kuritegevus.
Et need väljaanded on taotluslikult
ebaülevaatlikud ja keerulise struktuuriga, ei viitsi keskmine inimene
neisse sadadel lehekülgedel esitatavatesse arvudesse süveneda. Kui
seda siiski teha, läheb huvitavaks.
Juba alates 1995. aastast
ei kata sündide arv 85aastaste ja vanemate hulka rahvastikus – elame
vananevas ühiskonnas. Ega meie võluv sotsiaalminister oma
järsu eluea tõstmise plaaniga mingeid meetmeid rakendamata ometi
seda silmas pidanud?
Rahvastikukadu on toimunud peamiselt alla
20aastaste arvel: 1990 oli neid 459 853; 17 aastat hiljem aga kõigest
302 256. Noorte kadu seega ületab kolmandiku, üldine
rahvastikukadu on aga üks kuuendik. Marurahvuslasi võiks ju
lohutada teadmine, et venekeelne rahvastik on kogu aeg vähenenud
poole kiiremini: näiteks 2006. aastal sündis eesti peredesse 10 678
last, venekeelsetesse 4199. Suri 11 502 ja 5814 inimest, mis teeb iibeks
vastavalt –824 ja –1615.
30 genotsiidiaastaga (rahva
loendused 1959–1989) suurenes eestlaste arv 70 ja poole tuhande
võrra ning oli 1990. aastal kodumaal juba ligikaudu miljon, 1.
jaanuaril 2008 aga vaid 921 000. Kogu kadu langeb sündimata laste, seega
ka tulevaste sünnitajate arvele.
Varasemad sõjast ning
taudidest tingitud madalseisud kompenseeriti kiirelt noorenenud rahvastiku
viljakusega. Nüüd on vastupidi.
1939. aastal leidis
peaminister Eenpalu, et ei saa olla häbistavamat lõppu
rahvusriigile kui selle riigi rahva väljasuremine. Tookord sündis
1000 eestlase kohta 16,3 ja suri 14,8 inimest, aga valitsus tundis muret ja
asus rakendama abinõusid. 2006 sündis 11,1 ja suri 12,9 isikut 1000
kohta, kuid meie relvafännidest valitsus ei tee märkamagi, et
senisel kombel jätkates pole meil varsti enam ei kaitsjaid ega
kaitstavaid.
Vanemahüvitise eelarve on paisunud juba 1,85 mld
kroonini, maksimum on tõusnud üle 30 000 krooni kuus, aga selle
määra saajaid on vaevalt 4 protsenti, ja üldse makstakse 80
protsenti hüvitisest 20 protsendile rikkamatest! Enamik sünnitajaid
peab olema ja ongi õnnelik miinimummäära üle.
Õiglasem oleks maksta kõigile võrdselt kahekordset
miinimumpalka, julgeid sünnitajaid tuleks juurde ja raha jääks
ülegi. Kui jutt on muudest lastetoetustest, läheb käiku
retoorika kõigi laste võrdsusest seaduse ees, kuigi ühele
perele on naeruväärne 300 krooni nätsuraha, teisele oluline osa
pere eelarvest, nagu näitab avalikkusele ebamugav statistika
leibkonnaliikme sissetulekute kohta detsiilide ehk kümnendike kaupa.
Üldse on leibkondi ligikaudu 580 000, neist suuremad ja lasterikkamad
kuuluvad muidugi vaesematesse detsiilidesse.
I–III detsiilis
vaesuses elavate laste suhtarv on poole suurem üldisest
vaesusnäitajast.
Ülemise detsiili aga moodustavad
enamasti noored, rikkad ja ilusad, sageli üheliikmelised leibkonnad.
2006. aastal oli ühe Eesti elaniku ehk statistilise
leibkonnaliikme keskmine netosissetulek (liites palgatöö ja
kõik muud, ka isiklikust majapidamisest saadavad tulud, pensionid ja
toetused) kõigest 4343 krooni ning ületas 5000 piiri ainult VIII,
IX ja X leibkondade kümnendikus. I–III detsiili kuuluvad suuremad
leibkonnad ja 40 protsenti Eesti lastest, kus pensionid ja lastetoetused
(siirded) kokku moodustasid poole sissetulekust.
Netosissetulek kuus inimese kohta oli esimeses detsiilis 2006. aastal 1319
krooni, 2007. aastal 1591 krooni; X detsiilis vastavalt 12 017 ning 14 620
krooni (IX “ainult” 6800 ja 8334). Kümnenda detsiili
keskmist suurendab see üks protsent Eesti oludes rikkaid, kelle huvides
käibki oravate meeleheitlik võitlus astmelise tulumaksu vastu, mis
meile Euroopast nagunii ükskord peale surutakse.
2006. aasta
arvestuslik elatusmiinimum Statistikaameti järgi oli 2081 ja minimaalse
toidukorvi maksumus 888 krooni, 2007. aastal 2341 ja toidukorv 1031 krooni per
capita kuus.
Nii palju või enam saavad toidule kulutada
leibkonnad alates V sissetulekudetsiilist, esimeses detsiilis aga
jäävad toidukulud alla poole vajalikust miinimumist, tervislikust
toitumisest ei saa rääkidagi. Ja nüüd veel tahetakse
ka koolitoidult kokku hoida! Ühe vangi pidamine aga maksab kuus 14
900 krooni! Nad võiksid ju tööd teha!
Mitte ainult
iga laps, vaid ka rahvas tervikuna vajab märke ja tõendeid, et
temast hoolitakse. Esimesel Eestil on ammu aeg lõpetada
silmad-kinni-üle-laipade-poliitika ning hakata nägema tõelisi
probleeme ja rahvast, kas või neid toredaid, enamasti noori inimesi, kes
19. augusti märkamislaulupeol täiesti alkoholi&s
hy;vabalt oma teovalmidust ilmutasid. Kurb, et osavõtjate hulk tuli
korraldajatele ootamatult, veel kurvem, et ülemine ešelon
(erinevalt 20 aasta tagusest) sellest distantseerus. Nägime vaid kaht
presidenti.
Mulle küll tundub, et aina uute leina- ja
vihapäevade kehtestamise asemel tuleks rohkendada positiivset energiat. Ja
öölaulupidu võiks saada iga-aastaseks kooliaasta alguse peoks.
Elu ei vii edasi mitte kurjad ja kurvad, vaid elurõõmsad
inimesed. Ajupotentsiaali meil ju (veel) on, või kuidas?
Rahvastiku vananemise dünaamika
1990 | 01. 01.2007 | Vahe | |
Kogu rahvastik | 1 570 599 | 1 342 409 | –228 190 |
0–14 aastat, neist | 350 134 | 199 744 | –150 390 |
vastsündinuid | 24 006 | 14 824 | –9182 |
15–19 aastat | 109 719 | 102 512 | –7207 |
Üle 65 aasta, neist | 179 605 | 229 379 | +49 774 |
üle 85aastasi | 14 826 | 16 626 | + 2200 |
(Eesti Statistika aastakogumik “Rahvastik 2005–2006”) |